Istusin trepil, sa suitsetasid, kuid seekord ei häirind see mind. Ilm oli külm ja tuuline, viimased lumehunnikud olid trepi kõrval. Elu oli jälle muutunud mustaks ja märjaks. Põlvini ulatuv lumi oli muutunud unenäoks, ilusaks pehmeks unenäoks. Sa viskasid koni porilompi ja istusid mu kõrvale.
Imelikul kombel ma tahtsin, et mu kõrval istuks keegi teine. Kuid ma teadsin, et see ei ole võimalik, ning ma keppisin sinuga, sest sa oled praegu parim.
See märg maailm ei kutsu, tahaks kuhugi ära. Kaugele-kaugele ära, sinna kus mind ennaski ei ole.
Kuid ma olen siin, su käsi mu peos ja koni hõõgumas sulavees.
Külm on...
Tuesday, December 2, 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)