Friday, April 24, 2009

24.04

Orjastatud maailm rühib vaikides valguse poole. Liivaterad hinge kriibivad, tuul kisub silmad ja vihk peseb tervemõistuse rentsli sügavikku. Kuid maailm jätkab lonkaval sammul teed, aevastab ja jätkab. Seiskunud süda ei lähe enam käima, vaikseks jääb maailma põu. Vihm veel sahiseb...
Järjekordne lõpp.

Kas pole ilus



***

Kirjutamata seadused looklevad mahajäetud mõtete alleel. Nad teadvad, et nad valitsevad maad ja vahel ka ilma.
Allumatud lüüakse porri hirmu saaste poolt. Kõik, mis erineb on vale, sest tõde on rutiin.
Hammasrattad mõistavad väikse mõttetalgu hukka. Tundetuks muutunud Jumal viskab solki kaela, alumise rahva rõõmupäevad.
Surnute sammude mineviku saabastes, vikat kraapsamas mulda ja rong enesetapjaid nülgimas.
Vabadus eksisteerimist kaotab ja hetk igavikuks muutub. Tänapäeva ühiskond oksendab ilmsüütuid värdjaid rentslisse. Kassipoegadel torgatakse silmad ja kõik karjuvad rõõmust.

Thursday, April 23, 2009

Sõdade rahu

Sõdade rahu on süttinud meie südametes, kuulid vihisevad peadest mööda, plahvatused võtavad kõrvakuulmise, kuid meie jääme. Vaatan su siniseid silmi ja muud polegi siin maailma prügis. Südamed löövad ühes taktis, kuid me ei kuule seda, sest granaat vallutab heli. Käsi riivab kätt, pulsid teretavad, südamed jätavad löögi vahele, et kiiremini põksuma hakata.
Inimesed surevad meie ümber ja vaid naeratame teineteise suule. Mul on üks mõte ja ma aiman, et sulgi on sama idee. Lähenen sulle ja astun miinile, olen paigale naelutatud ja ootan su sammu enda kõrvale.
Sa lähened mulle, me suud kohtuvad, ümberringi surevad inimesed. Seisame teineteise embuses miinil, haaran püssi ja hüppan...
Sõjamöll käib ümberringi, kuid minu süda on taas vaba ja rahulik. Surnud ei armasta.

Monday, April 20, 2009

valedesse uppunud mina

Valedesse uppunud inimlaps, korjama tõekilde oma talla alt. Ta sülitab pisaraid ja sajatab saatust. Ta on ajale jalgu jäänud. Ühiskonna ori ja aja lits. Lükata-tõugata ja kõigile saadaval, tulge ja võtke vaid.
Kõik tahavad temalt midagi.
Päästa maailm! Tekita naftat! Leia tulnukad! Tarbi end segaseks! Osta lillad ketsid! Ole inimene suure algustähega! Väldi mineviku vigu! Ole parim! Armsaim! Targim! Ausaim! Tugevaim!

Persse...

Mul on vaja homseks vene keele jutt jutustama õppida, ma kõike ka ju ei jõua.

Wednesday, April 15, 2009

sõna

Ma karjusin sulle kõrva vaid ühe sõna. Sa ei mõistnud ja minagi ei saanud aru, mida ma mõtlesin, aga nii oli parem. Enda arust oli parem. Karjusin kuni arvasin, et nii ongi mulle parem. Vist ongi, aga ma olen niigi rööpast ja rattast maha jäänud. Karjusin. Nii kaua kuni uskusin, et see on mul käes.
Öö, muusika, tants...
Mu meeli kõrvetab sinu hapralt magus lõhn. Sa jäid meelde, tead sa seda...
Läksin, kadusin, sest kartsin kaotada üht, mida mul polegi.
Viskan vett silmadele ja loodan, et kõik laabub.
Keegi nutab mu õlal ja saab enda elu korraks korda, mul pole kellegi õlal nutta. Sa oled juba läinud, ma isegi heaaegakäe andnud. Me ei kohtu enam kunagi, vist. Kuid su huulepulga lõhna ajan ikka taga. Punasejuukseline kaunitar... Vahel ju võib.
Karjun endale ikka, vahel sosistan.
Vabadus!
Vabadus?
Vabadus...
Asi mida ihkan, asi mida pole olemas.

Minu jaoks.

Sunday, April 12, 2009

Kallile

Agora eu era o herói
E o meu cavalo só falava inglês
A noiva do cowboy
Era você
Além das outras três
Eu enfrentava os batalhões
Os alemães e seus canhões
Guardava o meu bodoque
E ensaiava o rock
Para as matinês
Agora eu era o rei
Era o bedel e era também juiz
E pela minha lei
A gente era obrigada a ser feliz
E você era a princesa
Que eu fiz coroar
E era tão linda de se admirar
Que andava nua pelo meu país
Não, não fuja não
Finja que agora eu era o seu brinquedo
Eu era o seu pião
O seu bicho preferido
Sim , me dê a mão
A gente agora já não tinha medo
No tempo da maldade
Acho que a gente nem tinha nascido
Agora era fatal
Que o faz-de-conta terminasse assim
Pra lá desse quintal
Era uma noite que não tem mais fim
Pois você sumiu no mundo
Sem me avisar
E agora eu era um louco a perguntar
O que é que a vida vai fazer de mim

Monday, April 6, 2009

Kevad!?

Naerame päiksele oma kurba naeru, seda võiks isegi irvitamiseks lugeda. Kuid päike ei tee välja, ta lihtsalt on. On minuga ja on sinuga ja siis selle kolmandaga ja siis selle kodutumehega, kes pudeleid kogub. Ning päike on selle surnud kassiga.
Tead, mis vahe on vesisel surmal ja päiksepaistelisel surmal. Üks kuivatab su ära, nii et sust jääb järgi vaid nahk, teine ujutab su üle ja ajab lõhki, nii et järgi jääb vaid vesine löga. Kumba sa eelistaksid?

Päike kõrvetab.