...

Vihmasabina hetkeline vaikus ja loojuvate tähtedesadu hommikuvaikuses. Puud on longu vajunud, tervitavad meid aupaklikult, seljad küürus ja lehed veest tilkumas nagu oleks nad just lõpetanud nutmise.
Soo hambutu naer mägede vahel.
Jah.
Nii lihtne on ära kaduda iseenda eest.
Linnud vaikivad, sest vihm on sõnad nende suult võtnud. Meie südamed vaikivad, sest nad kuulavad vihma tiibade sabinat.
Üksindus hullab meie saabastes ja soovib lootuse piinlevat lõppu.
Tahaks haarata õhku, kuid seda peab ühiskond vääraks, jään ahmima puude nuttu ja aupaklikku kummardust.
Sa tead, et ütlemata sõnad söövad mu hinge ja jätavad alles vaid võitleva üksinduse.

Tõotan vaikida
Ka edaspidi
Sinu
Nimel