tuvikesed ooperis

Mu kallimal doktor Tuvil on sess, seega ei tohi teda segada ning toas tuleb kikivarvul kõndida. Doktori sulestik on rääbakil, ammust ajast sugemata, jalanahk ketendab ning bahk vajab hirmsasti poleerimist. Kuna doktorit segada ei tohi, loen vaikselt köögis ajakirju. Ajakirjas Siidisaba kirjutati, et suhte värskendamiseks tuleb koos midagi ette võtta. Nagu öeldakse - mõeldud, tehtud. Õhtul rapsisin nokaga doktori kuue puhtaks, võidsime moodsa oliiviõli-kreemiga noka läikima, mina panin veel uued pärlid ka kaela.
Ooperimaja on kodust paraja õhulennu kaugusel, õnneks oli garderoobide aken lahti, lendasime sealt elegantselt sisse ning valisime parimad kohad: prožektorite vahel, suurepärase vaatega lavale.
KÕik oli ülimalt peen, Verdi oli teinud suurepärase töö, aga korraga kuulsin, kuidas väljendusrikaste aariate vahele piiksatab imelik flöödijoru. Doktori terav silm püüdis kohe kinni, et flöödimängija hüperventileeris. "See tähendab, et ajul pole piisavalt hapnikku ja tekib uni", ütles doktor. Midagi pidi ju ette võtma. Juba Tammsaare kirjutas hakkajatest eesti naistest. Libistasin jalad pugu alt välja, lendasin loodetavasti märkamatult orkestriauku ja lõin suikuvale flöödimängijale nokaga pähe. Flöödimängija virgus kui mesilasest nõelatult ning proua ja härra Tuvi said "braavo"-hüüete saatel ooperimajast koju lennata.

juhtumisi tuvikeste elust

Eile, keksides Vabadusristil ja pendeldadse Vabaduse väljaku rulatajate vahel, tungisid meie noka(nina)sõõrmetesse magusad lõhnad. Mina, kes ma olen rämpstoiduvastane, arvasin, et raudselt on kuskil ümberläinud popkorninõu või on mõni illikuku lapseke pillanud torbikust jäätisepalli. Doktor pööras oma targa pea viltu, kratsis jalaga kõrvatagust ja juba ta keksiski maitsvate lõhnade suunas. Juba Piibel ütleb, et naine peab mehe sõna kuulama, seega tippisin vastpediküüritud küünte klõbinal doktorile järele. Magus lõhn tuli järjest lähemale, doktor siugleski üle autostraadi ja asus populaarse söögikoha Söögiplatsi eest teri noka vahele tõmbama.
Mina olen maalt pärit, tean väga hästi, milline on kvaliteetne tera ja milline puhas pask.Tera oli hea, tugev, ausalt külvatud, umbrohutõrjet tehtud ei oldud, sügisel kenasti maha niidetud, kuivatatud ja salve valatud. Silme ees jooksid voogavad rukkiväljad, sinetavad rukkililled ja kaltsaka välimusega talupidajad, kes rukkisaagist end ja oma peret vaevu-vaevu ülal pidasid. Söögiplats oli ostnud just Lõuna-Eesti vaese taluniku kuldpruuniks küpsenud rukist, milleks ta sellise heateo tegi, sellest ma veel aru ei saanud.
Söögiplats on muidu hirmus jõmmide koht, vahepeal viskavad naljatades friika asemel nätsu või äsavad jalaga. Doktori õel on nüüd juba 5 aastat Nike´i märk otsa ees.
Igatahes, vaatasin, kuidas doktor nokkides aina kaugemale läheb ning Söögiplatsi tagauksele läheneb. Uks oli praokil ja selle vahelt imbus tänavale rääsunud rasva haisu.
Tänav oli terades puhas, aga Söögiplatsi põrandal paistis tohutult teri ja saiajuppe ja salatilehekesi ja isegi paar prisket rotti tegid lõksudes viimseid hingetõmbeid. Aga niipea, kui me ukse vahelt sisse siblisime, lendas meie suunas valge lina. Kuuldus rögisevaid hüüatusi: "Võta see tuviraisk kinni." Mind puudutas kellegi kõhnunud sõrm, mis veel enne masu oli restoraniäris head raha teinud, kuid nüüd üritas väljatöötada delikatessi nime all müüdava tuviburksi kontseptsiooni,
Doktor, kaval nagu mu tibuke on, virutas nokaga mutile silma. (Ei tea, mis tast nüüd saab, kui ravikindlustust ka pole.) Käte haare lõtvus, putka sai ääreni kisa täis, ühele täikraele läks burks hingetorru, kuid meie lendasime juba puude latvades.
Iseenesest mõistetavalt saime õhtul palju naerda, kui nokkapidi koos katusel panoraamvaadet nautisime.

stseene tuvikeste elust

Härra ja proua Tuvi elavad oma katusekorteris nagu kaks enesega rahulolevat amööbi.
Kui doktor Tuvi õpib eksamiteks, keedab proua Tuvi talle tassikese vaarikavarreteed, doktor ajab pea viltu, pistab noka tassi, kuristab heameelest ja teeb proua Tuvile tiivaotsaga pai.
Teinekord on jällegi proua Tuvil kiired ajad - vaja kaunis pitskleit Singeri õmblusmasinal kokku vuristada. Siis teeb doktor salamahti köögis kooki, segab tainast aga nii hoogsasti, et tillukeste kollaste pritsmetega on kaetud nii seinad kui lagi. Kook saab imemaitsev, pealt kuldpruun ja keskel tilluke lõunamaine murelipoiss Murjam.
Alguses Murjam lõugab hirmsas murelimurjamite keeles, aga lõpuks leebub ning nõustub kroonima kuldpruuni munakooki. Doktor Tuvi hiilib kikivarvul abikaasa õmblustoa juurde ning toksatab õrnalt nokaga uksele. Aga toast kostab ainult vana Singeri nurisevat turtsumist. Singer on väsinud ja keeldub valgeid kirsiõitevahuseid pitsitükke kokku õmblemast. Üle tuviproua põse valgub tilluke pisar ja veel üks ja siis nutab pisike proua nagu kastaks keegi kastekannuga herneid. Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hetke pärast ilmub ukse vahelt nähtavale murelipoiss Murjami säravvalge naeratus pigimustas näod, seejärel alles pisut ebalev doktor Tuvi. Murelipoiss Murjam ruttab otsekohe Singeri juurde, kõditab õmblusnõela, naljatleb niidirullihoidikuga, surub kätt tugijalaga ning vana Singer hakkab naeru puksudes tööle. Proua Tuvi võtab kirsivahuse pitskleidi ja lõbus Singer lausa laulab ta käe all.
Pärast söövad proua ja härra Tuvi diivanil kudrutades kooki, aga kõige suurema isuga on ikka murelipoiss Murjam, kes pressib munakooki lausa kahe käega suhu ja ise naerab, nii et suu tahab lõhki minna.

Teadke, et mu uus kallim Doktor, teeb mulle pidevalt romantilisi üllatusi. Kord viis ta mind katusele istuma ja alates tollest korrast ongi meie lemmikkohaks Nõmme kodu punane ja kvaliteetne plekk-katus. Katusel on põnev: Doktor õpib eksamiteks, mina loen romaane, Doktor mõtiskleb elu üle, mina lakin küüsi, Doktor vaatab filme, mina traageldan lõikeid kokku. Vahetevahel, kuid harva, tuleme ka alla, aga ega me seal eriti olla oskagi. Kõik on harjumatult madalakoeline ja mainea, hetkiti lausa labane.
Enne Doktorit polnudki ma kohanud nii nunnut meest, kellele hirmsasti meeldivad herned. Mulle meeldivad murelid, kirsid, sõstrad, aga eriti maias olen ma terade peale. Doktor alati rõhutab, et üks kena emane peab korralikult toituma.
Doktor nokib herneid, mina nokin teri. Doktori vanaema juures olles veetsime terve päeva herneis. Herned pakatasid rammusast hernemahlast ja kadusid meie kõhukestesse aina vupsak ja vupsak. Doktor sügas rahulolust keha, mina tammusin mõnust jalalt jalale.
Kindlasti mõtlete, kuidas näeb välja Doktor, mu armastatu. Esimese asjana jäävad silma tema suured kiiresti volksuvad, nagu kõike tähele pannes ja tunnetades, silmad. Silmad vahivad uurivalt ringi, fokusseerivad millelegi, siis jälle tüdinevad ning leiavad uue tähelepanuobjekti. Doktor on valge, jalad on tal punakad, kuid võibolla see teile ei paista, sest ta armastab kanda sandaale ja sokke. Kuidas selliseid sandaale ja sokke valmistatakse, sellest pole ma veel aru saanud.
Me oleme pidevalt koos. Meie kohta kasutatakse naljakaid väljendeid nagu "nokkapidi koos olem" või siis "kudrutavad kui turteltuvid" või lihtsalt "tuvikesed". Mina lihtsalt ei saa aru, kuhu on inimeste fantaasia kadunud. Kirjeldada asju nii nagu nad on, see pole ju kuigi romantiline.
Igatahes, üks kord kallistasime Doktoriga tema kvaliteetkatusel. Päeval olime keksinud pargis, nokkinud siit-sealt mõned terakesed, kogunud ajukesse uuemat kultuuriklatši ning seejärel muretult minema tippinud. Tol õhtul juhtus Doktori katusel aga midagi täiesti eriskummalist. Ei, me ei muutunud vampiirideks ega libahuntideks nagu praegu moes on, vaid juhtus see, mis juhtuma pidi. Meie magusas suudluses ühendatud suud vormusid väikesteks kumerateks nokakesteks, me kehad kattusid järk-järgult udupeene sulestikuga, seejärel kasvasid udusulgedele suuremad ja tugevamad suled, üksteist embavad käed vormusid kauniteks kaarjateks tiibadeks ning Doktori sokkides-sandaalides jalad võtsid kepjate tuvijalgade kuju.
Veel viivuks vaatasime katusel vedelevatele konspektidele ja romaanidele, koputasime nokkadega hüvastijätuks emale-isale ning lendasime öise Tallinna kohale, et olla igavesti koos.

folkkokkuvõte

punaseks tõmbund taevas
seletab päikesetõusu valu
sünnitame koos
karjume koos
ja pärast peksame päeva vastu seina puruks
ikka koos

veed tulevad
ja järved upuvad
nagu ka need poolsada elutapjat
kes viina kõrvale vett ahmisid
liitrite kaupa
(mis tegelikult on ka minu võimalik tulevikustsenaarium)

vääksuv päevalaps
karjub tühjadel tänavatel
armastuslaule möödujatele
ja kitarr on häälest ära nagu muiste
aga keegi ei mäleta seda homme enam

esimesed õlled saab suhu kallatud
prügikonteinerite vahel oksendades
varvaste vahele satub eilne viiner
seda nimetatakse puberteediks
ja esimene pidu on peetud

kellaviietee on välja vahetanud
lähikontakt tulnukaga
(kes küll järele mõeldes oli päris osav)
suhkrut ja piima selles aktis ei pandud
ning lusikad ei kõlksunud

uued punakad kiired vaid pikendavad agooniat
verepirtsmete vahele satuvad klaasikillud
rummipudeli kaelalt

löön sest armastan
joon sest peied tuleb ju pidada
mahalöödud päeva auks

Täna on...

täna on selline päev
kus lips hoiab
paremale
ja naised jooksevad
minu eest ära
karjade viisi

täna on selline õhtu
kus näen enda neidu
teise mehe käevangus
tegude poole kulgemas
ja suvaline piff
ajab mulle roosat jooki peale
MINU valgele pluusile

täna on selline öö
kus genklubis on õlu otsas
ja muusika on arvestamatu
kuigi kõik tatsavad mu varvastel
tikkkontsadega
muusikarütmis

täna on selline öö
kus zavood on täis tundmatuid
ning tuntud on end kapsaks joonud
mõni kartul veel vaid veereb ringi

täna on selline hommik
kus mehed kastavad lilli
turnides emajõe kohal
suitsevad lillepotid
näitavad vaid suitsupausi
enne järgmist ämbrit

täna on selline hommik
et päike pistab juba varakult
kaste ronib läbi riide ihhu
paneb ebameeldivusest nihelema
ja hamburger jääb kurku kinni

täna on selline hommik
kus sa istud taksosse
tundmatu öökondaja
ning sõidad koju
mis asub eiteakus

mina saan päiksega sõbraks
oodates bussi maailma trepil

17.07.10

Udusulgsilmne hirvevasikas, kord palusid, et räägiksin natuke oma minevikust.
2007. aastal hakkasin hullumeelse kiirusega kõhnuma, aga samal ajal kasvas miski minus meeletu kiirusega. Hetkil, mil oma luukerekorjust voodil liigutasin, tundsin, kuidas trullakas peekonpõrsas minus rahulikult sõrgu sügab. Iga väljaoksendatud jogurtiamps oli lisakilo põrsa kuju võtnud üksindusele. Põrsas ruigas mõnust nagu oleks teda tärkavate nisade vahelt sügatud kui okendusvaludes vähkresin.
Kahe kuu möödudes suutsin vaevu seista, kõndimisest rääkimata. Ema kangutas lahti mu rotiuruna mustendava suu ja kallas sinna väikseid peekonpõrsaid tapvaid välismaa kemikaale. Keegi tookord ei teadnud, et peekonpõrsast on saanud kileda kisaga nuumsiga, kelle rasvunud nisad võnkusid igast jalaastest. Siga sõi ära maksa, kopsud, mao, soolikad, põrna, neerud ja maiuspalaks jättis tillukese peksleva südame.
Njämm, mõtles siga ja ilgete kantsude vahele mu imepisike, pidevalt kildudeks purunev ja siis jällegi end koguv südameke kaduski.
Nuumsiga väherdas rahulolust, lasi kogemata peeru ja limpsis veriseid mokki.

Vale pool

Istun möödunud rongis
Ning enesega tõtt vahin
Avastan peegelpildist
Et olen vale pool
Enesekaitse aktis
Saan hoope tuliseid
Ning sõnu külmi
Usust nõretavaid
Lootusest raskeid hoope
Jagan armastusega
Iseenda südamele
Infarktihetkes sirutan
Käe päikesele pihku
Ning rong peatub
Oleviku peatuses

öö...

Vihm sahistab salamisi
Meievahelises maailmas
Jättes veetriibud veerema
Näppude vahelt tühjusesse
Kokkupuutepunkt tühine
Hingeõhu piirimail
Ööd mööda möödun
Sinu enese elust
Jätmata sind külmetama
Alasti vihmapiisamerre
Vaid eneseligi hingepiinad tõmban
Hoian hetked hommikuni kinni
Et saaksid puhtalt minna
Uue päeva mõttetööle
Ning mina kaon
Koos koormaga
Järgmisse öhe

mu pehmete silmadega kallim

Mu valgete, udusulgjate, padjasilmadega kallim, kas oledki nii pehme või petad mind?
Tead, kui täna Sind nägin, tekkis mul meeletu soov heita su südamekujulisele madratsile ning toetada pea padjale, mida katab päevinäinud polosärk.
Muide, mu piimjassilmne kallim, mitmes olen, kelle häbenedes oma tuppa juhatad ja õrnalt lahti riietad. Panid ümber mu külmast kohmetunud keha selle räti, millest õhkub su suurepäraste niuete soojust. Mu kõhetu ihu, takused juuksed, kirvena lõikuvad puusad ja põlved tajumas neid niuete heledaid lakse, rätt kahe higise keha vahel, ühel udusulgsilmad, teisel silmad.
Kui ma suudleksid sind kord, kas ma suudlen ka su elukogemust, su kurbust (kas oled?), su lõbusat bravuurikust, su filosoofiaõpinguid.
Aga kui ma suudleksin su niudeid?
See rätt kõneleb tuhandeid araabiakeelseid jutte niuete plaksumisest siinsamas kevadkülmas Tartus.

Ma pole rinduimeja

Ma ei ime sind enam rindu. Ma ei saa, rind on täis, selles on valu, okset, iiveldust, hullust ja haigust. Pidid olema mulle õhk, kõikjal kohal. Pidid oma kätt hoidma minu kohal, kui see kõik juhtub. Kui juhtub nutt. Kui juhtub naer. Kui juhtun kukkuma (kas aitaksid mind püsti?)
Tegelikult sa oledki minuga. Ärkan rahutuna, silmad verised, ihu krampis, terve öö jooksid mu silme ees. Mu hommikupuder saab sinu näo, greipfruuditinktuurilaigud mu hommikumahlas meenutavad mulle su armast nina, mu hambapesu on mulle kallis.
Loengutes räägid sa mulle kirjanduse asemel armastusest või armastuse asemel meeletult armastatud kirjandusest.
Mu õhtud on sinu päralt. Need sammud trepikojas, ikka kaks astet korraga, sinu lääpatallatud jalanõudes jalgade sirutus üle kahe astme. Varjudes riietad end lahti ja poed mu kaissu. Ja ma ei karda enam. Ma pole kramplikult teki all ja ei köhi närviliselt, sest see tekitab omakorda köha. Ma ei tegele voodis autosugestiooniga, vaid tunnetan su noort värsket keha. Minu esimeste silmaümbruskortude, nugajate puusakontide, kirvena lõikavate põlvede, paberkuiva naha vastas. Ja ma ei mõtle sellele kõigele, sest mul on palju hingata, õhk on kõikjal mu kohal.
Sul on noor keha, sa oled hea.
Ma ei suuda sind näha kõikjal, ma ei taha, et mu tudengitatrapuder oleks sinu nägu. Ma arvan, et me peame kokku saama, see oleks vist ainuke hetk, mil ma sinut ei pea mõtlema, mil sinu nägu ei pea nägema, sest mina olen kui arhitekt ja sina mu Eiffeli torn.

Öö linnatules

Sa magad hommikuses päikeselaigus
Ma mõtlen
Et võin sinuga koos olla järgmised
Kakskümmend seitse aastat
Kuid sa ärkad
Ringutad endast välja tõe
Keerad mulle selja ja norskad
Ma ei saa jääda
Kaon jälle varjuna hommikusse

Näen sind jälle nädala pärast
Zavoodi sisse astumas
Karge sigaretilõhn varjuna kaasas

Mõni kord ma lehvitan sinusugustele
Vahel peidan pilgu õllekannu
Päris tihti vaid noogutan arglikult
Kuid mitte kunagi ma ei puudu neid
Enam

Sind nähes on mu käsi uue ohvri põlvel
Ta ei tea et järgmine kord mind nähes
Ta peidab pilgu
Ning mina jooksen hommikusele bussile
Kiiremini kui iial varem

Ma kardan siduda end
Kuid sind uksel silmates
On mul tunne et võin
Aheldada end köidikutesse
Ning olla sinuga koos järgmised
Kakskümmend kuus aastat

Ning ma lasen käel langeda põlvelt
Haaran lonksatuste vahele oma mantli
Ning kaon enne kui keegi mulle vangi satub

Kuid
Lahkumise vahel võetakse mind
Kinni ning
Meelitatakse jääma siia
Põnevuse värin siristab ajukäärudes
Ning ma jään ja mängin kaasa

Põnevus seob me sõrmed
Tantsupõrandal sõlme
Hingeõhust köetakse kuumaks
Ühinenud helesinine mull

Komistus
Mis muutub löögiks
Jahmatus
Virvendav ehmatus

Faktinentimine
Ta mees oli ka ruumis

Haaran jää
Tõmban mütsi silmini

Ning mõtlen
Et oleks pidanud sulle
Ikkagi tere ütlema
Ning järgmised
Kakskümmend viis aastat
Koos virisema

Kuidas kalduda paremale poole?

Minu elu kisub kiiva. Mõtlen vasakule, pahemale, kõrvale, mööda. Kõndides vajun vasakule ja kohe mõlema jalaga. Sellest ka suur katkihõõrutud vill mu parema jala pahemal pool.
Kuidas kalduda paremale, kuidas jääda paremale, kui keha ise vajub vasakule ja seega määrab ka minu oleku.
Mis oleks vaimus parem, kas võtta kasutusele radikaalsed meetodid või kannatada ja proovida üle saada. Võibolla aitaks sellest, kui uued saapad nurka visata ja käia juba sissekantud punaste saabastega. Mis saab valesti minna? Eriti siis, kui oled armunud.

Segadus

Sa minust üle hingasid
Vaikselt
Kähinaga
Soovunelmaist segi

Sa pigistasid mu kätt
Higiselt
Arglikult
Kaotusvärinaga segi

Sa sosistasid mu kõrva
Sõnu
Lootusi
Hingeõhu sahinaga segi

Ma olin sinu kõrval
Kuid teadsin
Sa ajasid mu
Kellegi teisega segi

Armastusevõileib

Istun seljaga taeva poole ja söön eilset võileiba, mis oli mu kotis puru läinud. Karge õhk silub mu kortsu magadut riideid ja päike piilub pilve vahelt mu unenäoriismeid.

***

Ilusad inimesed kesk peatänavat karjuvad oma kingaklõbinaga solvanguid möödujatele. Kargus ja viha sisinal luudesse poeb, ehitab pesa mu küljeluusse. Kiirutastamised eikuhugi ja põgenemised eikellegi eest.

***

Sisemised koosolemised vaikuse mätta otsas. Maailm vaikib, kui me südamed lööke vahele jätavad. Keset kiirustavaid inimesi. Keset solvangute kaja. Keset maailmaäärt. Keset keset...

***

Võileiva hapukas maik saadab mind kuni õhtupalvuseni, mil ma armastuse altaril oma möödunud patud lunastan. Ükshaaval ja aeglaselt, nagu lõikaks nahka luudelt kiht-kihilt maha.

Jõuluidüll

Kallim, eile, kui sa helistasid, meenus mulle äkitselt, et lubasin seapea laudast sahvrisse tassida.
Pärast kõnet ajasin end voodist välja, tõmbasin dressikad jalga, viskasin mantli peale ja torkasin vanaema kalossid varvaste otsa. Laut asub meil muideks üle õue, tee oli täistuisanud ning lumi pressis üle kalossiääre sisse. Seapea oli ilusasti laudas, verest tühjaks valgunud ning naeratas muretut igavikunaeratust, endal hambad irevil. Aga see polnud mitte värselt veristatud siga, mis mind verest välja viis,vaid minu tudubeebi, kass Eedu, kes oli end verd täis lakkunud ning nüüd lamas sõnnikusel põhul käpad ja punnkõht ämblikuvõrguse laudalae poole. Kihvad ja vurrud olid koos punaka ollusega, saate vist juba aru, et tegemist oli soojalt aurava seaverega. Tonksasin kassi kalossiga, aga ei midagi, kass vedeles kui raibe. Tol hetkel hakkas mul kassitükist isegi kahju ja proovisin, kuidas oleks väikse südamemassažiga. Hetkel, mil käed selle tillukese rinnakorvi peale surusin, kostis kassi kurgust rögisev kräunatus, minu silmi paiskus verejuga ning kass krapsas püsti kui mesilasest nõelatud ning jooksis esimesse põhuhunnikusse peitu. Mul olid silmad seaverd täis, arvatavasti siga naeratas mõnusa vaatepildi peale, haarasin pea kaenlasse ja panin läbi kinnituisanud tee maja poole ajama. Köögis vaatasin, et sea surnukahvatutel põskedel oli nunnu talvine õhetus.

Karm öö kargamise jaamas. Küsimus laiale ringile

Tol ööl, mil minu jalga kaunistas punasest pitsist sukapael ning mil mu ihu sai Džei Effi täis, ärkasin meeletu iiveldustundega ja küsisin endalt, mis oleks vaimus parem, kas "step on the gas" või "step on the brakes".
Cosmopolitani uuringust selgus, et 16% 16-st mehest arvavad, et igasugune lähisuhe on nagu metsa sittumine. Siinkohal ei kehti vanasõna, kes kannatab, see kaua elab, sest nagu kuulsin viimasest Actimeli reklaamist (jah, ma olen hakanud vaheajal rohkem telekat vaatama) läheb jämesool lihtsalt umbe ning sellest võib lausa ära surra. Analüüsitav reklaam on suunatud üle 55-aastastele naistele, kellel eranditeta on probleeme kõhupuhitusega. Sellesse vanusegruppi kuulub ka minu ema, kuid tema põhiprobleem on norskamine, mille puhul ei aita ka see, kui ma talle vaikselt padja näkku surun.
Igatahes oli mu pöördumine laiade hulkade poole seotud mu kalli munnukesega - kas "step on the gas" või "step on the brakes" või lisavariant "have you seen any toilets around here?"

Unevalvur

Laman su voodi ees
värisen väsimuse värinad
külma hinge vappehigi

valvan su unesid
ma võitlen vapralt
sinu enese maailmavaluga

mineviku taaka vean
lohistades prügimäest alla
väsimuse värin minuga

lähen enne ärkamist
sa magad vaikides hommikus
maailma enesega vaherahus

010110

Sisenemine kiire ja kindel, kontrollist läbi ilma piletita. Olen sees maailma keerukas katlas ja ootan vaid kulpi, mis segaks mu kokku teistega. Tuttavad kujud ilmuvad üksteise järgi silmisse ja kaovad kiiremini kui tuhk tuuleteel. Istun vaikuses ja jälgin, kuidas inimesed trügivad must mööda ja tutvuvad vanade sõbradega ja naeratavad meelalt vaenlastele. Joovad ja kallavad kogemata ka minu käistele. Vasemal on õlu ja paremal valge vein. Alexander ja tundmatu mark. Mees ja naine.
Hingan sisse juttudest paksu õhku ja tunnen kuidas talvine kargus mööda nurgataguseid minu poole teel on. Ta tuleb ja tervitab mind uue aasta puhul. Ma naeratan talle väheke, pigem muigan, sest ta kaotab kiirelt end ja muutub jutust paksuks.
Mõne üksikuga paar sõna juttu puhun ja räägin enda tulevikust ja plaanidest. Vanad küsivad tuntud küsimusi, uued tuttavad uurivad algust. Kokkulepe tundmatuga viib kohtumiseni, mis lõpeb kiirelt. Vanus vedas jälle alt. Eks ma ootan, mul aega on.
Sõbraga tantsu trallida ülemisel korrusel ja tunda massi osatähtsust eluteel. Vaikides kaon lihaletilt. Kohtun jälle ühe saatanliku punapeaga- mängurite kuningannaga. Pilk kohtub ja kadumas ta jälle on indiviidi hallimassi.
Siit-sealt kostub uusaastatervitusi ja kallistamismatse ning naeru, nii südamlikke kui kunstlikke. Tavalised elunäitemängud. Paar inimhinge on nurka vajunud ja proovivad toime tulla sisemise keeristomiga. Üks annab alla ja laseb endast välja kõik selle, mis kunagi nii mõnuga oli alla neelatud. Mass tõmbub eemale ja kaob ruumist. Iga üks on üksi iseendaga. Kuid koht, kus istun on ju mõeldud teiste leidmiseks. Vastuolu katlas. Kulp keeruta mind!
Voog viib kokku mu võluriga. „Hõisaa ja pudel rummi!“ minu poolne tervitus on öeldud ja edasi algab jutt temast. Ennusta mulle! Võlutrikid jäävad ära kuid spontaansest kallistusest tekib kompamis teekond. Üksteist ilma tagajärgedeta.
„Mis su nimi on?“
„Las jääb see saladuseks... Lähme...“
„Võtame endile veel kolm minutit.“
„Miks kolm?“
„Miks mitte...“
Kiired lahkumis sammud ja unustamine. Võlurid ja piraadid pole kunagi kokku sobinud. Kogemustekogujate katel on täis nii sulelisi kui karvaseid ning ka otsijaid ja leidjaid.
Kulbivooludes edasi kulgedes kargest talveöö voogudest läbi ja kõrgusi muutes satun ma jälle sinna lihaletile, kus on õnneks liialt pime, et keegi kedagi osta saaks. Näpuga vaid katsuda kui hästi läheb. Naerusuine helk korraks valgemas nurgas läbi käis ja seegi oli vaid korraks. Inimesed on kuidagi kurvad, väsinud ja liialt purjus. Üksikud tantsuhullud vehvad kätega ja ei märka ümbirtsevat ning ma laveerin nende vahel õllepurki kaitstes. Olen emalõvi.
Alla sammun ning teelt püüan kinni punapea. Algab mäng, mille lõpptulem on juba ammu paika pandud: mina kaotan. Kuid mäng ise on tähtsam kui tulem. Kombin sõnadega ta mõttemaailma, ma ei mõista ja ta keerutab. Tõeline mängur. Lähme lahku, mulle jääb kaotuse maik ja ninna tema lõhn, mis suudab mind alati hulutada.
„Ma mängin, sest sulle meeldib, et ma sinuga mängin.“
Tõdede kaja jääb veel viivuks minuga kaasa ja suitsulõhn nurgatagustest lämmatab tema aroomi. Kaotuste mängur.
Keeris viib mu tagasi sinna, kus kõik algas kunagi ammu. Inimesed on teised, tunded on muutunud ning julgust on rohkem. Kummaline kohtumine maalri preiliga ning uppuvalt sügavad jutuajamised tema kaasaga. Mulle meeldib sõita vee pinnal, mitte seal põhjas – põhimõtete vahel. Põhimõtteid järgides on tahestahtmata oht uppuda elumerre ja surnud piraat pole elus piraat.
Lahkumis sosinad ning mantlite selga tõmbamise kahin. Lahkumis kallistused ja käepigistused, kommete jada keset kombetallituse altarit. Tõsiselt mõeldud sõnad jäävad püsima hinge keeltele, suu ütleb kõike mida peab. Haaran nukul käe ja sammun pea ees kargesse hommikusse. See kord naeran täiel häälel ja südamest, siin pole jutuvada, mis tapaks selle karguse ja tema kavala tervituse. Olen õnnelik seikleja täiskuu neljapäeval. Olen elusalt katlast väljunud ning keegi pole proovind mind jõhkralt omada. Mängurile kaotanud ja võlurit kombatud ning nuku võtsin kahetsusega oma südames kaasa. Mõni jääb, et oleks millest hommikuvalguses mõelda.