Saturday, March 6, 2010

Öö linnatules

Sa magad hommikuses päikeselaigus
Ma mõtlen
Et võin sinuga koos olla järgmised
Kakskümmend seitse aastat
Kuid sa ärkad
Ringutad endast välja tõe
Keerad mulle selja ja norskad
Ma ei saa jääda
Kaon jälle varjuna hommikusse

Näen sind jälle nädala pärast
Zavoodi sisse astumas
Karge sigaretilõhn varjuna kaasas

Mõni kord ma lehvitan sinusugustele
Vahel peidan pilgu õllekannu
Päris tihti vaid noogutan arglikult
Kuid mitte kunagi ma ei puudu neid
Enam

Sind nähes on mu käsi uue ohvri põlvel
Ta ei tea et järgmine kord mind nähes
Ta peidab pilgu
Ning mina jooksen hommikusele bussile
Kiiremini kui iial varem

Ma kardan siduda end
Kuid sind uksel silmates
On mul tunne et võin
Aheldada end köidikutesse
Ning olla sinuga koos järgmised
Kakskümmend kuus aastat

Ning ma lasen käel langeda põlvelt
Haaran lonksatuste vahele oma mantli
Ning kaon enne kui keegi mulle vangi satub

Kuid
Lahkumise vahel võetakse mind
Kinni ning
Meelitatakse jääma siia
Põnevuse värin siristab ajukäärudes
Ning ma jään ja mängin kaasa

Põnevus seob me sõrmed
Tantsupõrandal sõlme
Hingeõhust köetakse kuumaks
Ühinenud helesinine mull

Komistus
Mis muutub löögiks
Jahmatus
Virvendav ehmatus

Faktinentimine
Ta mees oli ka ruumis

Haaran jää
Tõmban mütsi silmini

Ning mõtlen
Et oleks pidanud sulle
Ikkagi tere ütlema
Ning järgmised
Kakskümmend viis aastat
Koos virisema