Friday, April 16, 2010

Tuesday, April 6, 2010

mu pehmete silmadega kallim

Mu valgete, udusulgjate, padjasilmadega kallim, kas oledki nii pehme või petad mind?
Tead, kui täna Sind nägin, tekkis mul meeletu soov heita su südamekujulisele madratsile ning toetada pea padjale, mida katab päevinäinud polosärk.
Muide, mu piimjassilmne kallim, mitmes olen, kelle häbenedes oma tuppa juhatad ja õrnalt lahti riietad. Panid ümber mu külmast kohmetunud keha selle räti, millest õhkub su suurepäraste niuete soojust. Mu kõhetu ihu, takused juuksed, kirvena lõikuvad puusad ja põlved tajumas neid niuete heledaid lakse, rätt kahe higise keha vahel, ühel udusulgsilmad, teisel silmad.
Kui ma suudleksid sind kord, kas ma suudlen ka su elukogemust, su kurbust (kas oled?), su lõbusat bravuurikust, su filosoofiaõpinguid.
Aga kui ma suudleksin su niudeid?
See rätt kõneleb tuhandeid araabiakeelseid jutte niuete plaksumisest siinsamas kevadkülmas Tartus.

Ma pole rinduimeja

Ma ei ime sind enam rindu. Ma ei saa, rind on täis, selles on valu, okset, iiveldust, hullust ja haigust. Pidid olema mulle õhk, kõikjal kohal. Pidid oma kätt hoidma minu kohal, kui see kõik juhtub. Kui juhtub nutt. Kui juhtub naer. Kui juhtun kukkuma (kas aitaksid mind püsti?)
Tegelikult sa oledki minuga. Ärkan rahutuna, silmad verised, ihu krampis, terve öö jooksid mu silme ees. Mu hommikupuder saab sinu näo, greipfruuditinktuurilaigud mu hommikumahlas meenutavad mulle su armast nina, mu hambapesu on mulle kallis.
Loengutes räägid sa mulle kirjanduse asemel armastusest või armastuse asemel meeletult armastatud kirjandusest.
Mu õhtud on sinu päralt. Need sammud trepikojas, ikka kaks astet korraga, sinu lääpatallatud jalanõudes jalgade sirutus üle kahe astme. Varjudes riietad end lahti ja poed mu kaissu. Ja ma ei karda enam. Ma pole kramplikult teki all ja ei köhi närviliselt, sest see tekitab omakorda köha. Ma ei tegele voodis autosugestiooniga, vaid tunnetan su noort värsket keha. Minu esimeste silmaümbruskortude, nugajate puusakontide, kirvena lõikavate põlvede, paberkuiva naha vastas. Ja ma ei mõtle sellele kõigele, sest mul on palju hingata, õhk on kõikjal mu kohal.
Sul on noor keha, sa oled hea.
Ma ei suuda sind näha kõikjal, ma ei taha, et mu tudengitatrapuder oleks sinu nägu. Ma arvan, et me peame kokku saama, see oleks vist ainuke hetk, mil ma sinut ei pea mõtlema, mil sinu nägu ei pea nägema, sest mina olen kui arhitekt ja sina mu Eiffeli torn.