Tuesday, June 29, 2010

Udusulgsilmne hirvevasikas, kord palusid, et räägiksin natuke oma minevikust.
2007. aastal hakkasin hullumeelse kiirusega kõhnuma, aga samal ajal kasvas miski minus meeletu kiirusega. Hetkil, mil oma luukerekorjust voodil liigutasin, tundsin, kuidas trullakas peekonpõrsas minus rahulikult sõrgu sügab. Iga väljaoksendatud jogurtiamps oli lisakilo põrsa kuju võtnud üksindusele. Põrsas ruigas mõnust nagu oleks teda tärkavate nisade vahelt sügatud kui okendusvaludes vähkresin.
Kahe kuu möödudes suutsin vaevu seista, kõndimisest rääkimata. Ema kangutas lahti mu rotiuruna mustendava suu ja kallas sinna väikseid peekonpõrsaid tapvaid välismaa kemikaale. Keegi tookord ei teadnud, et peekonpõrsast on saanud kileda kisaga nuumsiga, kelle rasvunud nisad võnkusid igast jalaastest. Siga sõi ära maksa, kopsud, mao, soolikad, põrna, neerud ja maiuspalaks jättis tillukese peksleva südame.
Njämm, mõtles siga ja ilgete kantsude vahele mu imepisike, pidevalt kildudeks purunev ja siis jällegi end koguv südameke kaduski.
Nuumsiga väherdas rahulolust, lasi kogemata peeru ja limpsis veriseid mokki.