Vanaisa kell

Valgus imbus tükkidena minu magamistuppa, kass ringutas päikeselaigus. Kerisin end kerra ja sulgesin silmad, proovisin oma uneaega pikendada viie minuti võrra. Ma teadsin, et varsti pläriseb mu kõrva ääres vanaisa punane kell. Kell oli vana ja väheke mõlkis ja tagumine külg oli roostes ja üks nupp oli puudu, nupp, millega sai määrata äratuse aega. See oli kadunud juba siis kui ma seda kella esimest korda vanaisa riiulilt alla proovisin tõsta, siis tekkis ka see mõlk. Mu väiksed sõrmed ei suutnud seda rasket tiksuvata rauakolakat käes hoida. Nüüd äratabki kell mind alati kell kuus viisteist. Nagu ka aastaid tagasi vanaisa.
Plärin ehmatas kassi üles, mina ringutasin uniselt ja lõin täiest jõust kella valge nupukese pihta, sest õrnemat kasutust see kell enam ei tundnud. Ta oli vana ja väsinud, mina olin lihtsalt väsinud ja tülpinud. Kuigi oli suvi ja ilmad olid ilusad ja mul polnud ühtki kohustust lähima nädala jooksul, ei suutnud ma ikkagi loobuda sellest äratusest. Kartsin mida maha magada ja samas kartsin mitte enam ärgata. Kass sirutas ja läks kõike teadvalt külmkapi poole, ta teadsin, et ma tõusen püsti ja annan talle väheke konservi. Nii on see ju alati olnud, rutiinselt alati. Mõne üksiku erandiga, aga need vaid kinnitasid rutiiniratta veelgi tugevamini maa külge kinni.
Tõmbasin kardina eest ja vaatasin päikesesse, kass tegi ühe kärsitu kurnäu. Jälgisin pimesi päevaplaani, panin kassile süüa, veegi panin keema, otsisin endale midagi hamba alla, lülitasin maki käima. Beethoven oli geenius, samuti ka Vivaldi.
Minu vanaisa oli ka tubli Eesti mees: töökas, rahulik ja armastas vahetevahel viina visata. Vanaema ma ei mäleta, olin aastane, kui ta manala teele läks. Vanaisal oli sõber, tegelikult naabrimees, kes oli samuti üksi ja nii nad siis vahel reede õhtuti korkisid oma pudelid lahti ja rääkisid vanadest headest aegadest. Kui vedas siis vanaisa tõi kapipõhjast lagedale ka oma vana koti, kus olid igasugused peened asjad. Medalid, nööbid ja peened kirjutusvahendid ja pakkike vanu pilte.
Vanaisa ei lubanud mul kunagi neid asju puutuda, ta ei lubanud ka oma riiulilt midagi puutuda, kuigi ma seda nii tahtsin. Üks õhtu, kui viina oli liialt palju kahele mehele ja vanaisa õhtuks juba norinal magas ja naabrimees tund aega kodupoole komberdas, mõtlesin, et võiks natuke vanaisa riiulil nuuskida. Panen kõik ilusasti tagasi ja keegi ei saagi teadagi.
Vesi kees ära ja ma tegin endale tassi kohvi, istusin kiiktooli. Kass hüppas mulle sülle, istusin seal kuum kohvitass käes, Vivaldi aastaajad kõrvus kostmas ja karvakera süles.
Ronisin vaikselt vanaisa voodile, et seal ulatuda riiulile. Haarasin kõrgustes oleva kella. See pudenes näppude vahelt ja kukkus alla. Esmalt vastu kapinurka ja siis vanaisale pähe. Minu imestuseks ta ei ärganudki ega hakanud minuga riidlema. Vaid lamas ikka edasi ja ka hommikul lamas. Edasine oli keerukas ja raske, millest ma ei mäleta eriti midagi.
Aga ma sain vanaisa kella päris endale. Nüüd äratab see mind, kuni tuleb keegi, kes on liialt kärsitu, et suureks kasvada ja selle mulle pähe kukutab.

Roiskuv suhe

See kaunis ja nõtke olevus kui noor hirvevasikas, kes mind kättpidi teatrisse ja kohvikusse talutas on nüüd vana peer, kes röhitseb valjult. Olgugi, et hammastele on kivistunud kollased randid ning habe nädal aega ajamata, peab vastav isend, kelle vastu ma hetkel suurt jälkust tunnen, ennast superisaseks ning lausub: "Ma pean ikkagi endale vist uue tüdruku otsima."
Mulle tuleb alati köhahoog või pissihäda peale, kui ma näen teda enda poole tulemas, käed laiali ning veri munnis.
Põgenen tema eest nii palju, kui suudan. Vahest muudan trajektoorigi ning ükskord pidin terve pärastlõuna ekslema, sest sattusin totaalselt tundmatusse tänavarägastikku.
Tegelikult ei tule mul meeldegi, kunas ta viimati oma riideid pesi. Sokid ning aluspüksid peaksid vaakumkotis juba kergeid mädanemismärke näitama.

käpad

Sammud kajasid pilkases koridoris mulle vastu ja lamp vilksas sammude taktis. Viienda korruse rahvas norinal magas, seitsmendal korrusel oli kuulda peomeeleolu, kaheksandal keegi kellegagi armastust jagas ja üheksas oli vaikusesse uppunud. Avasin raginal ukse ja tahtsin hüüda.
„Hei, ma olen kodus!“
Sõnasabast sain kinni haaratud ja huultele tekkis vaid vaikne hei, millele vastasid valged käpad mu ketsi ninal ja hulk valgeid karvu mu püksisäärel. Tegin paar pailiigutust, et käivitada tema mootor ja tunda, kuidas üksindus nurkadesse varju hiilib. Tulesid ma põlema ei lülitanud, sest kurkide kasvamiskuma on niigi minu tuppa tunginud ja pimedust nagunii ei ole minu juures kunagi. Ma igatsen pimedust ja seda, et ei näe iseennast.
Avan külmkapi ja valgus silmi värvikalt kõrvetab. Tühi nagu minagi. Haaran alumiselt riiulilt pooliku kassitoidu. Teen nurrumasina õnnelikumaks, panen ka uue vee ja krõbinaid.
Homme peab poodi minema ja ka tööle peaks tagasi minema. Aitab küll sellest varjus käimisest ja enese uputamisest. Edasi tuleb elada. Ja kass tahab elada. Ta vajab toitu. Mina vajan ka toitu, aga seda ei müüda poes.
Avan akna ja lasen suurema koguse valgust tuppa ja sellele lisanud ka karge sügistuul. Seisan ja vaatan välja, kus kunagi ei lasta tulesid ära. Kogu maailm on kollane ja üksindus hiilib nurkadest aknale.
Ma astun
Tema astus
Ma astun
Järgi.

Kass limpsis kausi puhtaks ja otsis peremeest, keda saaks koos paari portsu valgete karvadega tänada. Kelle rinnale end kerra tõmmata ja unistada sellest, et varsti oleks jälle suvi ja ta võetaks maale kaasa, kus oleks veel kasse ja p ä r i s hiiri. Kass märkas vaid lahtist akent ning seda, et mitte kunagi varem pole siin nii pime olnud. Kollane kuma oli kustunud.

Miks ma peaksin pleierile uued kõrvaklapid hankima

Ükskord sõitsin oma uue vana rattaga ja porilaua kruvi kadus ära. Ainus saadavalolev kinnitusvahend oli kõrvaklappide juhe ning pärast seda olen totaalses pimeduses ja kusjuures see juhtus juba septembri alguses. Täna tundsin erilist vajadust muusika ja mis peamine, eraldumise tarvis. Tulin hommikul odava bussiga Tartusse, jah, selline on ka olemas ning hoidsin visalt kotti kõrvalistmel, et mõni joodik või hullumeelne minu kõrvale ei istuks. Seevastu istus paks vanamammi, kes hingas suure kärinaga, mis minus, kui haigustepelgajas tekitas üsnagi suurt ärevust. Katsin käed kõrvadega, ei midagi, kärin jõudis minuni ja tekitas ärevust, mis ei ole sugugi hea esmaspäeva hommikul enne kooli. Tahtsin toppida salvrätikutükke kõrva, aga mul polnud isegi vana salvrätikut, sest nohu sai mul jumal tänatud! kahe nädala eest läbi ning kõik taskurätid olen minema visanud. Võitlesin kärinaga terve tee Tartuni ja siis paks proua pressis kiiruga maha. Ega tal ise oli küll ükskõik, kas ta tekitab kelleski neuroose või ei.
Mina vajaks uusi kõrvaklappe.