Tuesday, February 1, 2011

Verine jaanuar

Jaanuaris otsustasin ära, et ma pole niivõrd rindupeksja, kui rinduimeja ja lasin verd. Nii endal kui teistel. Veristumine, verepuhastus, vabanemine, vabastus. Kirjeldan kergelt üht situatsiooni: lembehetke-taoline sulgimine tibuga ja korraga meeletu karjatus ja verepurse. Tibu tibukollase kasuka vahelt ilmusid väikesed punased täpikesed, mis muudkui laienesid ja laienesid. Tibu rapsis nokaga, haaras udemeist siit ja sulgedest sealt, kuid juba nirisesid ojajad verenired mööda tibuvarbaid alla. Ja siis oli justkui minu kord. Veristusin köögis. Punnpõsksed vaarikapoisid, hoidmas tihedasti üksteise vastu, embamas mahlakaid külgesid, seotud sügavkülma härmaniitidega. Tillukene nukukööginuga mu peos, toksimas vaarikaid nende intiimsest embusest ja TRAHH läbi sõrme. Tilk, tilk, tilk langes tumepunane verepisar lauale ja solps, solps, solps jooksis sinna juurde silmapisar ja sellest sai üks tore siirupivärvi loiguke, millesse tibu korrapealt noka sisse kastis, tõstis pea, punnitas silma, vaatas kord ühele ja siis teisele poole ning kulistaski kurgukesse. Aga mina sidusin plaastri ümber sõrme, panin pea tibu õlale ja kordasin endale, et küllap on see kuidagi mulle vajalik. Nii ju targad inimesed ütlevad, aga kas see on tõsi, seda ma lihtsalt ei tea.