Mu kallimal doktor Tuvil on sess, seega ei tohi teda segada ning toas tuleb kikivarvul kõndida. Doktori sulestik on rääbakil, ammust ajast sugemata, jalanahk ketendab ning bahk vajab hirmsasti poleerimist. Kuna doktorit segada ei tohi, loen vaikselt köögis ajakirju. Ajakirjas Siidisaba kirjutati, et suhte värskendamiseks tuleb koos midagi ette võtta. Nagu öeldakse - mõeldud, tehtud. Õhtul rapsisin nokaga doktori kuue puhtaks, võidsime moodsa oliiviõli-kreemiga noka läikima, mina panin veel uued pärlid ka kaela.
Ooperimaja on kodust paraja õhulennu kaugusel, õnneks oli garderoobide aken lahti, lendasime sealt elegantselt sisse ning valisime parimad kohad: prožektorite vahel, suurepärase vaatega lavale.
KÕik oli ülimalt peen, Verdi oli teinud suurepärase töö, aga korraga kuulsin, kuidas väljendusrikaste aariate vahele piiksatab imelik flöödijoru. Doktori terav silm püüdis kohe kinni, et flöödimängija hüperventileeris. "See tähendab, et ajul pole piisavalt hapnikku ja tekib uni", ütles doktor. Midagi pidi ju ette võtma. Juba Tammsaare kirjutas hakkajatest eesti naistest. Libistasin jalad pugu alt välja, lendasin loodetavasti märkamatult orkestriauku ja lõin suikuvale flöödimängijale nokaga pähe. Flöödimängija virgus kui mesilasest nõelatult ning proua ja härra Tuvi said "braavo"-hüüete saatel ooperimajast koju lennata.
Tuesday, August 31, 2010
juhtumisi tuvikeste elust
Eile, keksides Vabadusristil ja pendeldadse Vabaduse väljaku rulatajate vahel, tungisid meie noka(nina)sõõrmetesse magusad lõhnad. Mina, kes ma olen rämpstoiduvastane, arvasin, et raudselt on kuskil ümberläinud popkorninõu või on mõni illikuku lapseke pillanud torbikust jäätisepalli. Doktor pööras oma targa pea viltu, kratsis jalaga kõrvatagust ja juba ta keksiski maitsvate lõhnade suunas. Juba Piibel ütleb, et naine peab mehe sõna kuulama, seega tippisin vastpediküüritud küünte klõbinal doktorile järele. Magus lõhn tuli järjest lähemale, doktor siugleski üle autostraadi ja asus populaarse söögikoha Söögiplatsi eest teri noka vahele tõmbama.
Mina olen maalt pärit, tean väga hästi, milline on kvaliteetne tera ja milline puhas pask.Tera oli hea, tugev, ausalt külvatud, umbrohutõrjet tehtud ei oldud, sügisel kenasti maha niidetud, kuivatatud ja salve valatud. Silme ees jooksid voogavad rukkiväljad, sinetavad rukkililled ja kaltsaka välimusega talupidajad, kes rukkisaagist end ja oma peret vaevu-vaevu ülal pidasid. Söögiplats oli ostnud just Lõuna-Eesti vaese taluniku kuldpruuniks küpsenud rukist, milleks ta sellise heateo tegi, sellest ma veel aru ei saanud.
Söögiplats on muidu hirmus jõmmide koht, vahepeal viskavad naljatades friika asemel nätsu või äsavad jalaga. Doktori õel on nüüd juba 5 aastat Nike´i märk otsa ees.
Igatahes, vaatasin, kuidas doktor nokkides aina kaugemale läheb ning Söögiplatsi tagauksele läheneb. Uks oli praokil ja selle vahelt imbus tänavale rääsunud rasva haisu.
Tänav oli terades puhas, aga Söögiplatsi põrandal paistis tohutult teri ja saiajuppe ja salatilehekesi ja isegi paar prisket rotti tegid lõksudes viimseid hingetõmbeid. Aga niipea, kui me ukse vahelt sisse siblisime, lendas meie suunas valge lina. Kuuldus rögisevaid hüüatusi: "Võta see tuviraisk kinni." Mind puudutas kellegi kõhnunud sõrm, mis veel enne masu oli restoraniäris head raha teinud, kuid nüüd üritas väljatöötada delikatessi nime all müüdava tuviburksi kontseptsiooni,
Doktor, kaval nagu mu tibuke on, virutas nokaga mutile silma. (Ei tea, mis tast nüüd saab, kui ravikindlustust ka pole.) Käte haare lõtvus, putka sai ääreni kisa täis, ühele täikraele läks burks hingetorru, kuid meie lendasime juba puude latvades.
Iseenesest mõistetavalt saime õhtul palju naerda, kui nokkapidi koos katusel panoraamvaadet nautisime.
Mina olen maalt pärit, tean väga hästi, milline on kvaliteetne tera ja milline puhas pask.Tera oli hea, tugev, ausalt külvatud, umbrohutõrjet tehtud ei oldud, sügisel kenasti maha niidetud, kuivatatud ja salve valatud. Silme ees jooksid voogavad rukkiväljad, sinetavad rukkililled ja kaltsaka välimusega talupidajad, kes rukkisaagist end ja oma peret vaevu-vaevu ülal pidasid. Söögiplats oli ostnud just Lõuna-Eesti vaese taluniku kuldpruuniks küpsenud rukist, milleks ta sellise heateo tegi, sellest ma veel aru ei saanud.
Söögiplats on muidu hirmus jõmmide koht, vahepeal viskavad naljatades friika asemel nätsu või äsavad jalaga. Doktori õel on nüüd juba 5 aastat Nike´i märk otsa ees.
Igatahes, vaatasin, kuidas doktor nokkides aina kaugemale läheb ning Söögiplatsi tagauksele läheneb. Uks oli praokil ja selle vahelt imbus tänavale rääsunud rasva haisu.
Tänav oli terades puhas, aga Söögiplatsi põrandal paistis tohutult teri ja saiajuppe ja salatilehekesi ja isegi paar prisket rotti tegid lõksudes viimseid hingetõmbeid. Aga niipea, kui me ukse vahelt sisse siblisime, lendas meie suunas valge lina. Kuuldus rögisevaid hüüatusi: "Võta see tuviraisk kinni." Mind puudutas kellegi kõhnunud sõrm, mis veel enne masu oli restoraniäris head raha teinud, kuid nüüd üritas väljatöötada delikatessi nime all müüdava tuviburksi kontseptsiooni,
Doktor, kaval nagu mu tibuke on, virutas nokaga mutile silma. (Ei tea, mis tast nüüd saab, kui ravikindlustust ka pole.) Käte haare lõtvus, putka sai ääreni kisa täis, ühele täikraele läks burks hingetorru, kuid meie lendasime juba puude latvades.
Iseenesest mõistetavalt saime õhtul palju naerda, kui nokkapidi koos katusel panoraamvaadet nautisime.
stseene tuvikeste elust
Härra ja proua Tuvi elavad oma katusekorteris nagu kaks enesega rahulolevat amööbi.
Kui doktor Tuvi õpib eksamiteks, keedab proua Tuvi talle tassikese vaarikavarreteed, doktor ajab pea viltu, pistab noka tassi, kuristab heameelest ja teeb proua Tuvile tiivaotsaga pai.
Teinekord on jällegi proua Tuvil kiired ajad - vaja kaunis pitskleit Singeri õmblusmasinal kokku vuristada. Siis teeb doktor salamahti köögis kooki, segab tainast aga nii hoogsasti, et tillukeste kollaste pritsmetega on kaetud nii seinad kui lagi. Kook saab imemaitsev, pealt kuldpruun ja keskel tilluke lõunamaine murelipoiss Murjam.
Alguses Murjam lõugab hirmsas murelimurjamite keeles, aga lõpuks leebub ning nõustub kroonima kuldpruuni munakooki. Doktor Tuvi hiilib kikivarvul abikaasa õmblustoa juurde ning toksatab õrnalt nokaga uksele. Aga toast kostab ainult vana Singeri nurisevat turtsumist. Singer on väsinud ja keeldub valgeid kirsiõitevahuseid pitsitükke kokku õmblemast. Üle tuviproua põse valgub tilluke pisar ja veel üks ja siis nutab pisike proua nagu kastaks keegi kastekannuga herneid. Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hetke pärast ilmub ukse vahelt nähtavale murelipoiss Murjami säravvalge naeratus pigimustas näod, seejärel alles pisut ebalev doktor Tuvi. Murelipoiss Murjam ruttab otsekohe Singeri juurde, kõditab õmblusnõela, naljatleb niidirullihoidikuga, surub kätt tugijalaga ning vana Singer hakkab naeru puksudes tööle. Proua Tuvi võtab kirsivahuse pitskleidi ja lõbus Singer lausa laulab ta käe all.
Pärast söövad proua ja härra Tuvi diivanil kudrutades kooki, aga kõige suurema isuga on ikka murelipoiss Murjam, kes pressib munakooki lausa kahe käega suhu ja ise naerab, nii et suu tahab lõhki minna.
Kui doktor Tuvi õpib eksamiteks, keedab proua Tuvi talle tassikese vaarikavarreteed, doktor ajab pea viltu, pistab noka tassi, kuristab heameelest ja teeb proua Tuvile tiivaotsaga pai.
Teinekord on jällegi proua Tuvil kiired ajad - vaja kaunis pitskleit Singeri õmblusmasinal kokku vuristada. Siis teeb doktor salamahti köögis kooki, segab tainast aga nii hoogsasti, et tillukeste kollaste pritsmetega on kaetud nii seinad kui lagi. Kook saab imemaitsev, pealt kuldpruun ja keskel tilluke lõunamaine murelipoiss Murjam.
Alguses Murjam lõugab hirmsas murelimurjamite keeles, aga lõpuks leebub ning nõustub kroonima kuldpruuni munakooki. Doktor Tuvi hiilib kikivarvul abikaasa õmblustoa juurde ning toksatab õrnalt nokaga uksele. Aga toast kostab ainult vana Singeri nurisevat turtsumist. Singer on väsinud ja keeldub valgeid kirsiõitevahuseid pitsitükke kokku õmblemast. Üle tuviproua põse valgub tilluke pisar ja veel üks ja siis nutab pisike proua nagu kastaks keegi kastekannuga herneid. Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hetke pärast ilmub ukse vahelt nähtavale murelipoiss Murjami säravvalge naeratus pigimustas näod, seejärel alles pisut ebalev doktor Tuvi. Murelipoiss Murjam ruttab otsekohe Singeri juurde, kõditab õmblusnõela, naljatleb niidirullihoidikuga, surub kätt tugijalaga ning vana Singer hakkab naeru puksudes tööle. Proua Tuvi võtab kirsivahuse pitskleidi ja lõbus Singer lausa laulab ta käe all.
Pärast söövad proua ja härra Tuvi diivanil kudrutades kooki, aga kõige suurema isuga on ikka murelipoiss Murjam, kes pressib munakooki lausa kahe käega suhu ja ise naerab, nii et suu tahab lõhki minna.
Teadke, et mu uus kallim Doktor, teeb mulle pidevalt romantilisi üllatusi. Kord viis ta mind katusele istuma ja alates tollest korrast ongi meie lemmikkohaks Nõmme kodu punane ja kvaliteetne plekk-katus. Katusel on põnev: Doktor õpib eksamiteks, mina loen romaane, Doktor mõtiskleb elu üle, mina lakin küüsi, Doktor vaatab filme, mina traageldan lõikeid kokku. Vahetevahel, kuid harva, tuleme ka alla, aga ega me seal eriti olla oskagi. Kõik on harjumatult madalakoeline ja mainea, hetkiti lausa labane.
Enne Doktorit polnudki ma kohanud nii nunnut meest, kellele hirmsasti meeldivad herned. Mulle meeldivad murelid, kirsid, sõstrad, aga eriti maias olen ma terade peale. Doktor alati rõhutab, et üks kena emane peab korralikult toituma.
Doktor nokib herneid, mina nokin teri. Doktori vanaema juures olles veetsime terve päeva herneis. Herned pakatasid rammusast hernemahlast ja kadusid meie kõhukestesse aina vupsak ja vupsak. Doktor sügas rahulolust keha, mina tammusin mõnust jalalt jalale.
Kindlasti mõtlete, kuidas näeb välja Doktor, mu armastatu. Esimese asjana jäävad silma tema suured kiiresti volksuvad, nagu kõike tähele pannes ja tunnetades, silmad. Silmad vahivad uurivalt ringi, fokusseerivad millelegi, siis jälle tüdinevad ning leiavad uue tähelepanuobjekti. Doktor on valge, jalad on tal punakad, kuid võibolla see teile ei paista, sest ta armastab kanda sandaale ja sokke. Kuidas selliseid sandaale ja sokke valmistatakse, sellest pole ma veel aru saanud.
Me oleme pidevalt koos. Meie kohta kasutatakse naljakaid väljendeid nagu "nokkapidi koos olem" või siis "kudrutavad kui turteltuvid" või lihtsalt "tuvikesed". Mina lihtsalt ei saa aru, kuhu on inimeste fantaasia kadunud. Kirjeldada asju nii nagu nad on, see pole ju kuigi romantiline.
Igatahes, üks kord kallistasime Doktoriga tema kvaliteetkatusel. Päeval olime keksinud pargis, nokkinud siit-sealt mõned terakesed, kogunud ajukesse uuemat kultuuriklatši ning seejärel muretult minema tippinud. Tol õhtul juhtus Doktori katusel aga midagi täiesti eriskummalist. Ei, me ei muutunud vampiirideks ega libahuntideks nagu praegu moes on, vaid juhtus see, mis juhtuma pidi. Meie magusas suudluses ühendatud suud vormusid väikesteks kumerateks nokakesteks, me kehad kattusid järk-järgult udupeene sulestikuga, seejärel kasvasid udusulgedele suuremad ja tugevamad suled, üksteist embavad käed vormusid kauniteks kaarjateks tiibadeks ning Doktori sokkides-sandaalides jalad võtsid kepjate tuvijalgade kuju.
Veel viivuks vaatasime katusel vedelevatele konspektidele ja romaanidele, koputasime nokkadega hüvastijätuks emale-isale ning lendasime öise Tallinna kohale, et olla igavesti koos.
Enne Doktorit polnudki ma kohanud nii nunnut meest, kellele hirmsasti meeldivad herned. Mulle meeldivad murelid, kirsid, sõstrad, aga eriti maias olen ma terade peale. Doktor alati rõhutab, et üks kena emane peab korralikult toituma.
Doktor nokib herneid, mina nokin teri. Doktori vanaema juures olles veetsime terve päeva herneis. Herned pakatasid rammusast hernemahlast ja kadusid meie kõhukestesse aina vupsak ja vupsak. Doktor sügas rahulolust keha, mina tammusin mõnust jalalt jalale.
Kindlasti mõtlete, kuidas näeb välja Doktor, mu armastatu. Esimese asjana jäävad silma tema suured kiiresti volksuvad, nagu kõike tähele pannes ja tunnetades, silmad. Silmad vahivad uurivalt ringi, fokusseerivad millelegi, siis jälle tüdinevad ning leiavad uue tähelepanuobjekti. Doktor on valge, jalad on tal punakad, kuid võibolla see teile ei paista, sest ta armastab kanda sandaale ja sokke. Kuidas selliseid sandaale ja sokke valmistatakse, sellest pole ma veel aru saanud.
Me oleme pidevalt koos. Meie kohta kasutatakse naljakaid väljendeid nagu "nokkapidi koos olem" või siis "kudrutavad kui turteltuvid" või lihtsalt "tuvikesed". Mina lihtsalt ei saa aru, kuhu on inimeste fantaasia kadunud. Kirjeldada asju nii nagu nad on, see pole ju kuigi romantiline.
Igatahes, üks kord kallistasime Doktoriga tema kvaliteetkatusel. Päeval olime keksinud pargis, nokkinud siit-sealt mõned terakesed, kogunud ajukesse uuemat kultuuriklatši ning seejärel muretult minema tippinud. Tol õhtul juhtus Doktori katusel aga midagi täiesti eriskummalist. Ei, me ei muutunud vampiirideks ega libahuntideks nagu praegu moes on, vaid juhtus see, mis juhtuma pidi. Meie magusas suudluses ühendatud suud vormusid väikesteks kumerateks nokakesteks, me kehad kattusid järk-järgult udupeene sulestikuga, seejärel kasvasid udusulgedele suuremad ja tugevamad suled, üksteist embavad käed vormusid kauniteks kaarjateks tiibadeks ning Doktori sokkides-sandaalides jalad võtsid kepjate tuvijalgade kuju.
Veel viivuks vaatasime katusel vedelevatele konspektidele ja romaanidele, koputasime nokkadega hüvastijätuks emale-isale ning lendasime öise Tallinna kohale, et olla igavesti koos.
Subscribe to:
Posts (Atom)
