Teadke, et mu uus kallim Doktor, teeb mulle pidevalt romantilisi üllatusi. Kord viis ta mind katusele istuma ja alates tollest korrast ongi meie lemmikkohaks Nõmme kodu punane ja kvaliteetne plekk-katus. Katusel on põnev: Doktor õpib eksamiteks, mina loen romaane, Doktor mõtiskleb elu üle, mina lakin küüsi, Doktor vaatab filme, mina traageldan lõikeid kokku. Vahetevahel, kuid harva, tuleme ka alla, aga ega me seal eriti olla oskagi. Kõik on harjumatult madalakoeline ja mainea, hetkiti lausa labane.
Enne Doktorit polnudki ma kohanud nii nunnut meest, kellele hirmsasti meeldivad herned. Mulle meeldivad murelid, kirsid, sõstrad, aga eriti maias olen ma terade peale. Doktor alati rõhutab, et üks kena emane peab korralikult toituma.
Doktor nokib herneid, mina nokin teri. Doktori vanaema juures olles veetsime terve päeva herneis. Herned pakatasid rammusast hernemahlast ja kadusid meie kõhukestesse aina vupsak ja vupsak. Doktor sügas rahulolust keha, mina tammusin mõnust jalalt jalale.
Kindlasti mõtlete, kuidas näeb välja Doktor, mu armastatu. Esimese asjana jäävad silma tema suured kiiresti volksuvad, nagu kõike tähele pannes ja tunnetades, silmad. Silmad vahivad uurivalt ringi, fokusseerivad millelegi, siis jälle tüdinevad ning leiavad uue tähelepanuobjekti. Doktor on valge, jalad on tal punakad, kuid võibolla see teile ei paista, sest ta armastab kanda sandaale ja sokke. Kuidas selliseid sandaale ja sokke valmistatakse, sellest pole ma veel aru saanud.
Me oleme pidevalt koos. Meie kohta kasutatakse naljakaid väljendeid nagu "nokkapidi koos olem" või siis "kudrutavad kui turteltuvid" või lihtsalt "tuvikesed". Mina lihtsalt ei saa aru, kuhu on inimeste fantaasia kadunud. Kirjeldada asju nii nagu nad on, see pole ju kuigi romantiline.
Igatahes, üks kord kallistasime Doktoriga tema kvaliteetkatusel. Päeval olime keksinud pargis, nokkinud siit-sealt mõned terakesed, kogunud ajukesse uuemat kultuuriklatši ning seejärel muretult minema tippinud. Tol õhtul juhtus Doktori katusel aga midagi täiesti eriskummalist. Ei, me ei muutunud vampiirideks ega libahuntideks nagu praegu moes on, vaid juhtus see, mis juhtuma pidi. Meie magusas suudluses ühendatud suud vormusid väikesteks kumerateks nokakesteks, me kehad kattusid järk-järgult udupeene sulestikuga, seejärel kasvasid udusulgedele suuremad ja tugevamad suled, üksteist embavad käed vormusid kauniteks kaarjateks tiibadeks ning Doktori sokkides-sandaalides jalad võtsid kepjate tuvijalgade kuju.
Veel viivuks vaatasime katusel vedelevatele konspektidele ja romaanidele, koputasime nokkadega hüvastijätuks emale-isale ning lendasime öise Tallinna kohale, et olla igavesti koos.