Istun seljaga taeva poole ja söön eilset võileiba, mis oli mu kotis puru läinud. Karge õhk silub mu kortsu magadut riideid ja päike piilub pilve vahelt mu unenäoriismeid.
***
Ilusad inimesed kesk peatänavat karjuvad oma kingaklõbinaga solvanguid möödujatele. Kargus ja viha sisinal luudesse poeb, ehitab pesa mu küljeluusse. Kiirutastamised eikuhugi ja põgenemised eikellegi eest.
***
Sisemised koosolemised vaikuse mätta otsas. Maailm vaikib, kui me südamed lööke vahele jätavad. Keset kiirustavaid inimesi. Keset solvangute kaja. Keset maailmaäärt. Keset keset...
***
Võileiva hapukas maik saadab mind kuni õhtupalvuseni, mil ma armastuse altaril oma möödunud patud lunastan. Ükshaaval ja aeglaselt, nagu lõikaks nahka luudelt kiht-kihilt maha.
Wednesday, January 20, 2010
Monday, January 18, 2010
Jõuluidüll
Kallim, eile, kui sa helistasid, meenus mulle äkitselt, et lubasin seapea laudast sahvrisse tassida.
Pärast kõnet ajasin end voodist välja, tõmbasin dressikad jalga, viskasin mantli peale ja torkasin vanaema kalossid varvaste otsa. Laut asub meil muideks üle õue, tee oli täistuisanud ning lumi pressis üle kalossiääre sisse. Seapea oli ilusasti laudas, verest tühjaks valgunud ning naeratas muretut igavikunaeratust, endal hambad irevil. Aga see polnud mitte värselt veristatud siga, mis mind verest välja viis,vaid minu tudubeebi, kass Eedu, kes oli end verd täis lakkunud ning nüüd lamas sõnnikusel põhul käpad ja punnkõht ämblikuvõrguse laudalae poole. Kihvad ja vurrud olid koos punaka ollusega, saate vist juba aru, et tegemist oli soojalt aurava seaverega. Tonksasin kassi kalossiga, aga ei midagi, kass vedeles kui raibe. Tol hetkel hakkas mul kassitükist isegi kahju ja proovisin, kuidas oleks väikse südamemassažiga. Hetkel, mil käed selle tillukese rinnakorvi peale surusin, kostis kassi kurgust rögisev kräunatus, minu silmi paiskus verejuga ning kass krapsas püsti kui mesilasest nõelatud ning jooksis esimesse põhuhunnikusse peitu. Mul olid silmad seaverd täis, arvatavasti siga naeratas mõnusa vaatepildi peale, haarasin pea kaenlasse ja panin läbi kinnituisanud tee maja poole ajama. Köögis vaatasin, et sea surnukahvatutel põskedel oli nunnu talvine õhetus.
Pärast kõnet ajasin end voodist välja, tõmbasin dressikad jalga, viskasin mantli peale ja torkasin vanaema kalossid varvaste otsa. Laut asub meil muideks üle õue, tee oli täistuisanud ning lumi pressis üle kalossiääre sisse. Seapea oli ilusasti laudas, verest tühjaks valgunud ning naeratas muretut igavikunaeratust, endal hambad irevil. Aga see polnud mitte värselt veristatud siga, mis mind verest välja viis,vaid minu tudubeebi, kass Eedu, kes oli end verd täis lakkunud ning nüüd lamas sõnnikusel põhul käpad ja punnkõht ämblikuvõrguse laudalae poole. Kihvad ja vurrud olid koos punaka ollusega, saate vist juba aru, et tegemist oli soojalt aurava seaverega. Tonksasin kassi kalossiga, aga ei midagi, kass vedeles kui raibe. Tol hetkel hakkas mul kassitükist isegi kahju ja proovisin, kuidas oleks väikse südamemassažiga. Hetkel, mil käed selle tillukese rinnakorvi peale surusin, kostis kassi kurgust rögisev kräunatus, minu silmi paiskus verejuga ning kass krapsas püsti kui mesilasest nõelatud ning jooksis esimesse põhuhunnikusse peitu. Mul olid silmad seaverd täis, arvatavasti siga naeratas mõnusa vaatepildi peale, haarasin pea kaenlasse ja panin läbi kinnituisanud tee maja poole ajama. Köögis vaatasin, et sea surnukahvatutel põskedel oli nunnu talvine õhetus.
Karm öö kargamise jaamas. Küsimus laiale ringile
Tol ööl, mil minu jalga kaunistas punasest pitsist sukapael ning mil mu ihu sai Džei Effi täis, ärkasin meeletu iiveldustundega ja küsisin endalt, mis oleks vaimus parem, kas "step on the gas" või "step on the brakes".
Cosmopolitani uuringust selgus, et 16% 16-st mehest arvavad, et igasugune lähisuhe on nagu metsa sittumine. Siinkohal ei kehti vanasõna, kes kannatab, see kaua elab, sest nagu kuulsin viimasest Actimeli reklaamist (jah, ma olen hakanud vaheajal rohkem telekat vaatama) läheb jämesool lihtsalt umbe ning sellest võib lausa ära surra. Analüüsitav reklaam on suunatud üle 55-aastastele naistele, kellel eranditeta on probleeme kõhupuhitusega. Sellesse vanusegruppi kuulub ka minu ema, kuid tema põhiprobleem on norskamine, mille puhul ei aita ka see, kui ma talle vaikselt padja näkku surun.
Igatahes oli mu pöördumine laiade hulkade poole seotud mu kalli munnukesega - kas "step on the gas" või "step on the brakes" või lisavariant "have you seen any toilets around here?"
Cosmopolitani uuringust selgus, et 16% 16-st mehest arvavad, et igasugune lähisuhe on nagu metsa sittumine. Siinkohal ei kehti vanasõna, kes kannatab, see kaua elab, sest nagu kuulsin viimasest Actimeli reklaamist (jah, ma olen hakanud vaheajal rohkem telekat vaatama) läheb jämesool lihtsalt umbe ning sellest võib lausa ära surra. Analüüsitav reklaam on suunatud üle 55-aastastele naistele, kellel eranditeta on probleeme kõhupuhitusega. Sellesse vanusegruppi kuulub ka minu ema, kuid tema põhiprobleem on norskamine, mille puhul ei aita ka see, kui ma talle vaikselt padja näkku surun.
Igatahes oli mu pöördumine laiade hulkade poole seotud mu kalli munnukesega - kas "step on the gas" või "step on the brakes" või lisavariant "have you seen any toilets around here?"
Monday, January 4, 2010
Unevalvur
Laman su voodi ees
värisen väsimuse värinad
külma hinge vappehigi
valvan su unesid
ma võitlen vapralt
sinu enese maailmavaluga
mineviku taaka vean
lohistades prügimäest alla
väsimuse värin minuga
lähen enne ärkamist
sa magad vaikides hommikus
maailma enesega vaherahus
värisen väsimuse värinad
külma hinge vappehigi
valvan su unesid
ma võitlen vapralt
sinu enese maailmavaluga
mineviku taaka vean
lohistades prügimäest alla
väsimuse värin minuga
lähen enne ärkamist
sa magad vaikides hommikus
maailma enesega vaherahus
Friday, January 1, 2010
010110
Sisenemine kiire ja kindel, kontrollist läbi ilma piletita. Olen sees maailma keerukas katlas ja ootan vaid kulpi, mis segaks mu kokku teistega. Tuttavad kujud ilmuvad üksteise järgi silmisse ja kaovad kiiremini kui tuhk tuuleteel. Istun vaikuses ja jälgin, kuidas inimesed trügivad must mööda ja tutvuvad vanade sõbradega ja naeratavad meelalt vaenlastele. Joovad ja kallavad kogemata ka minu käistele. Vasemal on õlu ja paremal valge vein. Alexander ja tundmatu mark. Mees ja naine.
Hingan sisse juttudest paksu õhku ja tunnen kuidas talvine kargus mööda nurgataguseid minu poole teel on. Ta tuleb ja tervitab mind uue aasta puhul. Ma naeratan talle väheke, pigem muigan, sest ta kaotab kiirelt end ja muutub jutust paksuks.
Mõne üksikuga paar sõna juttu puhun ja räägin enda tulevikust ja plaanidest. Vanad küsivad tuntud küsimusi, uued tuttavad uurivad algust. Kokkulepe tundmatuga viib kohtumiseni, mis lõpeb kiirelt. Vanus vedas jälle alt. Eks ma ootan, mul aega on.
Sõbraga tantsu trallida ülemisel korrusel ja tunda massi osatähtsust eluteel. Vaikides kaon lihaletilt. Kohtun jälle ühe saatanliku punapeaga- mängurite kuningannaga. Pilk kohtub ja kadumas ta jälle on indiviidi hallimassi.
Siit-sealt kostub uusaastatervitusi ja kallistamismatse ning naeru, nii südamlikke kui kunstlikke. Tavalised elunäitemängud. Paar inimhinge on nurka vajunud ja proovivad toime tulla sisemise keeristomiga. Üks annab alla ja laseb endast välja kõik selle, mis kunagi nii mõnuga oli alla neelatud. Mass tõmbub eemale ja kaob ruumist. Iga üks on üksi iseendaga. Kuid koht, kus istun on ju mõeldud teiste leidmiseks. Vastuolu katlas. Kulp keeruta mind!
Voog viib kokku mu võluriga. „Hõisaa ja pudel rummi!“ minu poolne tervitus on öeldud ja edasi algab jutt temast. Ennusta mulle! Võlutrikid jäävad ära kuid spontaansest kallistusest tekib kompamis teekond. Üksteist ilma tagajärgedeta.
„Mis su nimi on?“
„Las jääb see saladuseks... Lähme...“
„Võtame endile veel kolm minutit.“
„Miks kolm?“
„Miks mitte...“
Kiired lahkumis sammud ja unustamine. Võlurid ja piraadid pole kunagi kokku sobinud. Kogemustekogujate katel on täis nii sulelisi kui karvaseid ning ka otsijaid ja leidjaid.
Kulbivooludes edasi kulgedes kargest talveöö voogudest läbi ja kõrgusi muutes satun ma jälle sinna lihaletile, kus on õnneks liialt pime, et keegi kedagi osta saaks. Näpuga vaid katsuda kui hästi läheb. Naerusuine helk korraks valgemas nurgas läbi käis ja seegi oli vaid korraks. Inimesed on kuidagi kurvad, väsinud ja liialt purjus. Üksikud tantsuhullud vehvad kätega ja ei märka ümbirtsevat ning ma laveerin nende vahel õllepurki kaitstes. Olen emalõvi.
Alla sammun ning teelt püüan kinni punapea. Algab mäng, mille lõpptulem on juba ammu paika pandud: mina kaotan. Kuid mäng ise on tähtsam kui tulem. Kombin sõnadega ta mõttemaailma, ma ei mõista ja ta keerutab. Tõeline mängur. Lähme lahku, mulle jääb kaotuse maik ja ninna tema lõhn, mis suudab mind alati hulutada.
„Ma mängin, sest sulle meeldib, et ma sinuga mängin.“
Tõdede kaja jääb veel viivuks minuga kaasa ja suitsulõhn nurgatagustest lämmatab tema aroomi. Kaotuste mängur.
Keeris viib mu tagasi sinna, kus kõik algas kunagi ammu. Inimesed on teised, tunded on muutunud ning julgust on rohkem. Kummaline kohtumine maalri preiliga ning uppuvalt sügavad jutuajamised tema kaasaga. Mulle meeldib sõita vee pinnal, mitte seal põhjas – põhimõtete vahel. Põhimõtteid järgides on tahestahtmata oht uppuda elumerre ja surnud piraat pole elus piraat.
Lahkumis sosinad ning mantlite selga tõmbamise kahin. Lahkumis kallistused ja käepigistused, kommete jada keset kombetallituse altarit. Tõsiselt mõeldud sõnad jäävad püsima hinge keeltele, suu ütleb kõike mida peab. Haaran nukul käe ja sammun pea ees kargesse hommikusse. See kord naeran täiel häälel ja südamest, siin pole jutuvada, mis tapaks selle karguse ja tema kavala tervituse. Olen õnnelik seikleja täiskuu neljapäeval. Olen elusalt katlast väljunud ning keegi pole proovind mind jõhkralt omada. Mängurile kaotanud ja võlurit kombatud ning nuku võtsin kahetsusega oma südames kaasa. Mõni jääb, et oleks millest hommikuvalguses mõelda.
Hingan sisse juttudest paksu õhku ja tunnen kuidas talvine kargus mööda nurgataguseid minu poole teel on. Ta tuleb ja tervitab mind uue aasta puhul. Ma naeratan talle väheke, pigem muigan, sest ta kaotab kiirelt end ja muutub jutust paksuks.
Mõne üksikuga paar sõna juttu puhun ja räägin enda tulevikust ja plaanidest. Vanad küsivad tuntud küsimusi, uued tuttavad uurivad algust. Kokkulepe tundmatuga viib kohtumiseni, mis lõpeb kiirelt. Vanus vedas jälle alt. Eks ma ootan, mul aega on.
Sõbraga tantsu trallida ülemisel korrusel ja tunda massi osatähtsust eluteel. Vaikides kaon lihaletilt. Kohtun jälle ühe saatanliku punapeaga- mängurite kuningannaga. Pilk kohtub ja kadumas ta jälle on indiviidi hallimassi.
Siit-sealt kostub uusaastatervitusi ja kallistamismatse ning naeru, nii südamlikke kui kunstlikke. Tavalised elunäitemängud. Paar inimhinge on nurka vajunud ja proovivad toime tulla sisemise keeristomiga. Üks annab alla ja laseb endast välja kõik selle, mis kunagi nii mõnuga oli alla neelatud. Mass tõmbub eemale ja kaob ruumist. Iga üks on üksi iseendaga. Kuid koht, kus istun on ju mõeldud teiste leidmiseks. Vastuolu katlas. Kulp keeruta mind!
Voog viib kokku mu võluriga. „Hõisaa ja pudel rummi!“ minu poolne tervitus on öeldud ja edasi algab jutt temast. Ennusta mulle! Võlutrikid jäävad ära kuid spontaansest kallistusest tekib kompamis teekond. Üksteist ilma tagajärgedeta.
„Mis su nimi on?“
„Las jääb see saladuseks... Lähme...“
„Võtame endile veel kolm minutit.“
„Miks kolm?“
„Miks mitte...“
Kiired lahkumis sammud ja unustamine. Võlurid ja piraadid pole kunagi kokku sobinud. Kogemustekogujate katel on täis nii sulelisi kui karvaseid ning ka otsijaid ja leidjaid.
Kulbivooludes edasi kulgedes kargest talveöö voogudest läbi ja kõrgusi muutes satun ma jälle sinna lihaletile, kus on õnneks liialt pime, et keegi kedagi osta saaks. Näpuga vaid katsuda kui hästi läheb. Naerusuine helk korraks valgemas nurgas läbi käis ja seegi oli vaid korraks. Inimesed on kuidagi kurvad, väsinud ja liialt purjus. Üksikud tantsuhullud vehvad kätega ja ei märka ümbirtsevat ning ma laveerin nende vahel õllepurki kaitstes. Olen emalõvi.
Alla sammun ning teelt püüan kinni punapea. Algab mäng, mille lõpptulem on juba ammu paika pandud: mina kaotan. Kuid mäng ise on tähtsam kui tulem. Kombin sõnadega ta mõttemaailma, ma ei mõista ja ta keerutab. Tõeline mängur. Lähme lahku, mulle jääb kaotuse maik ja ninna tema lõhn, mis suudab mind alati hulutada.
„Ma mängin, sest sulle meeldib, et ma sinuga mängin.“
Tõdede kaja jääb veel viivuks minuga kaasa ja suitsulõhn nurgatagustest lämmatab tema aroomi. Kaotuste mängur.
Keeris viib mu tagasi sinna, kus kõik algas kunagi ammu. Inimesed on teised, tunded on muutunud ning julgust on rohkem. Kummaline kohtumine maalri preiliga ning uppuvalt sügavad jutuajamised tema kaasaga. Mulle meeldib sõita vee pinnal, mitte seal põhjas – põhimõtete vahel. Põhimõtteid järgides on tahestahtmata oht uppuda elumerre ja surnud piraat pole elus piraat.
Lahkumis sosinad ning mantlite selga tõmbamise kahin. Lahkumis kallistused ja käepigistused, kommete jada keset kombetallituse altarit. Tõsiselt mõeldud sõnad jäävad püsima hinge keeltele, suu ütleb kõike mida peab. Haaran nukul käe ja sammun pea ees kargesse hommikusse. See kord naeran täiel häälel ja südamest, siin pole jutuvada, mis tapaks selle karguse ja tema kavala tervituse. Olen õnnelik seikleja täiskuu neljapäeval. Olen elusalt katlast väljunud ning keegi pole proovind mind jõhkralt omada. Mängurile kaotanud ja võlurit kombatud ning nuku võtsin kahetsusega oma südames kaasa. Mõni jääb, et oleks millest hommikuvalguses mõelda.
Subscribe to:
Posts (Atom)
