Jõuluidüll

Kallim, eile, kui sa helistasid, meenus mulle äkitselt, et lubasin seapea laudast sahvrisse tassida.
Pärast kõnet ajasin end voodist välja, tõmbasin dressikad jalga, viskasin mantli peale ja torkasin vanaema kalossid varvaste otsa. Laut asub meil muideks üle õue, tee oli täistuisanud ning lumi pressis üle kalossiääre sisse. Seapea oli ilusasti laudas, verest tühjaks valgunud ning naeratas muretut igavikunaeratust, endal hambad irevil. Aga see polnud mitte värselt veristatud siga, mis mind verest välja viis,vaid minu tudubeebi, kass Eedu, kes oli end verd täis lakkunud ning nüüd lamas sõnnikusel põhul käpad ja punnkõht ämblikuvõrguse laudalae poole. Kihvad ja vurrud olid koos punaka ollusega, saate vist juba aru, et tegemist oli soojalt aurava seaverega. Tonksasin kassi kalossiga, aga ei midagi, kass vedeles kui raibe. Tol hetkel hakkas mul kassitükist isegi kahju ja proovisin, kuidas oleks väikse südamemassažiga. Hetkel, mil käed selle tillukese rinnakorvi peale surusin, kostis kassi kurgust rögisev kräunatus, minu silmi paiskus verejuga ning kass krapsas püsti kui mesilasest nõelatud ning jooksis esimesse põhuhunnikusse peitu. Mul olid silmad seaverd täis, arvatavasti siga naeratas mõnusa vaatepildi peale, haarasin pea kaenlasse ja panin läbi kinnituisanud tee maja poole ajama. Köögis vaatasin, et sea surnukahvatutel põskedel oli nunnu talvine õhetus.