Istun seljaga taeva poole ja söön eilset võileiba, mis oli mu kotis puru läinud. Karge õhk silub mu kortsu magadut riideid ja päike piilub pilve vahelt mu unenäoriismeid.
***
Ilusad inimesed kesk peatänavat karjuvad oma kingaklõbinaga solvanguid möödujatele. Kargus ja viha sisinal luudesse poeb, ehitab pesa mu küljeluusse. Kiirutastamised eikuhugi ja põgenemised eikellegi eest.
***
Sisemised koosolemised vaikuse mätta otsas. Maailm vaikib, kui me südamed lööke vahele jätavad. Keset kiirustavaid inimesi. Keset solvangute kaja. Keset maailmaäärt. Keset keset...
***
Võileiva hapukas maik saadab mind kuni õhtupalvuseni, mil ma armastuse altaril oma möödunud patud lunastan. Ükshaaval ja aeglaselt, nagu lõikaks nahka luudelt kiht-kihilt maha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment