Hingasin nii palju, et silm tahtis peast välja tulla.

Olen väike rinduimeja

Esiteks: tänaseida rinduimemisi ära homme meelde tuleta!

Tol hommikul, kui vastupidiselt suurtele ootustele polnud ma öösel und rindu imenud, imesin sisse umbes 200g jogurtit ja natuke teed.
Öösel imesin sisse oma kauni habetunud hirvevasika pesemata suu roiskunud läppa. Paratamatult pidin kontrollima ega viimane liiga lähedale ei keera.
Enne magamaminekut olin endasse imenud mitmeid nalju, mille peale mu rinnust vabanes homeeriline naer, naersin: hahahaaa. Imesin maailma ja inimesi endasse, imesin neid piltidelt ja lehekülgedelt, imesin neid youtube´ist ja vimeost ja pea sai inimesi täis.
Nädala jooksul olen meeletult imenud. Imesin rindu Džei Effi kaela, selga, käsi, nägu ja kõik mu ihu sai teda täis ja nii hea oli olla, sest olin vaid mina ja Džei Eff ja tema teadmatus minu suurest imemisest. Imesin rindu muusikat, kunsti, kirjandust, ilusaid inimesi ja erutavaid kohtumisi.
Rind sai väsimust ja roidust täis.
Džei Eff, Džei Eff...

öö

laman su kõrval katkendlikult
hing ühesrütmis sinuga
olen haavatud hunt
enese hirmus

kardan

liigutada
puudutada
hingata
elada

öö möödub segaduses sipeldes
õige ja hää on kaotanud sihi
ja pimedusest saanud hommik
raske on olla niisama endaga

sina magad ilma et märkaks
kuidas ma vaatan su rahu
ja kirun enda saamatust

hommikul kaon
nagu vari pimedusse
ütlemata sõnad
jäävad kuulmata
ja sina jääd magama
teadmatusse

Põrgut pole olemas

„Põrgut pole olemas!“
Karjusid sa mulle näkku ja silusid oma seelikuvolte. Ma ei märganud su vasemas silmanurgas pisarat, selle asemel ma märkasin sinu selja taga tõusvat päikest. See hommik tuli teisiti, nagu ka õhtu oli läinud teisit. Läinud uude hommikusse mööda küünlavalgushelki.
„Miks sa nii arvad?“
Sa viskasid asjalikult ja veidi ülbelt jala üle põlve ja otsisid oma taskust suitsupaki. Minu käsi läks masinlikult parema tasku juurde, leidsin välgumihkli ja süütasin su ootava sigareti. Kõik nagu vanasti.
„Sest... nii on!“ kiire mahv alla ja kiirelt välja. Käsi sirutub graatsiliselt kõrgustesse ja suu ahmib mürki. Ma mäletan sind seal tänaval, kui me esimest korda kohtusime. Sul ei olnud tuld ja minul, kui kogenud pasiivsel suitsetajal oli välgumihkel alati taskus ja ma pakkusin sulle tuld. Pakkusin sulle kübeke soojust. Mida sul sel hetkel nii palju oli vaja. Pakkusin tuld ja ennast. Oli selline aeg. Püüdmise aeg.
„On, ei ole vastus.“
Keerutan näppude vahel lõvi peadega tulemasinat. Ühel poolt saab tuld ja teisel pool on õllepudelite avaja. Jah, ma kutsusin su õllele pärast seda kui sa tegid märkuse mu tulemasin kohta. Tibimaknet.
„Sa tead, et ma tean seda. Sa tead seda isegi, aga ei usu.“
„Usku pole olemas...“ ütlesin vaikselt, pigem enesele kui sulle. Sa teadis nüüd rohkem kui mina. Tollal oli kõik teisiti.
„Seda sa räägid kogu aeg. Sina oled see 25%, kes usub, et ei usu. Päh!“
Sa kustutasid oma koni vastu minu metallist lambijalga. Ma tahtsin sind keelata, aga ei julgenud. Koni lendas sinu nipsust prügikorvi ja kadus kortsus paberite vahele. Ma kirjutan maailma valu enese paberile ja maksan ka veel selle eest ise. Selle eest, et maailmal saaks kergem. Kes minu valu üleskirjutab?
„Sa tead. Tegelikult oled sinagi selles veerandis. Ükski võõras tuli ei muuda seda.“


„Tibimaknet!“
Ütles ta punastades või oli külm sügistuul ta põsed liigsest puudutamisest punaseks hõõrunud.
„Ei lihtsalt olen praktik. Mulle meeldib õlu ja suitsule tuld pakkuda. Nii lihtne see ongi.“
Ta tõmbas elegantselt suitu oma kopsutesse.
„Kas sa ei tahaks minuga õlut jooma tulla?“
Ta kohmetus ja puhus katkendlikult suitsu välja.
„Praegu? Praeguse ilmaga?“
Keerutasin tulemasinat näppude vahel, see oli mul kombeks alati, kui ma olin närvis või kohmetu. Halb harjumus, parem kui suitsetamine.
„Miks mitte, suvi pole ju veel päris läbi ja lumi pole veel ka tulnud. Õige aeg pargipingil pudelikene võtta.“

Me kõndisime läbi tuulekoridori ja sinu suits lahkus meist kiirelt, tuldud teed tagasi. Inimesed sammusid meile vastu ja ei naeratanud kordagi sellele maailmale. Meie naeratasime endile ja kogemata ka maailmale.

Istusime pargipingil ja nautisime külmunud sõrmede tukseid pruunil pudelil. Ta rääkis end mulle lahti, ma olin pealtvaataja sellele, kuidas ta oli enda lahkaja. Ta rääkis ja mina kuulasin.
Ühel hetkel ma avastasin, et pudeli asemel on näppude vahele sattunud tema käed ja nüüd kuulab tema. Vahel hirmunud, vahel kurb.
Ja õhtust oli saanud hommik.


„Ma lähen...“ ütlesin vaikselt, enesele kõrva pigem.
Sa vaid istusid ja noogutasid. Sa teadsid paremini.
„Tõesti on aeg sind välja vahetada.“
„Tead mis, see et sa uue kaaslase said ei muuda midagi, mina jään ikkagi alles.“
Ma süütan sulle uue sigareti ja sa ahmid seda see kord aeglasemalt.
„Jumal, kes otsib põrgut.“
Pahmakas tõuseb aeglaselt üles.
„Kurat, kes ei tunnista põrgu olemasolu. Kas me ei ole mitte ilus paar“ tõusen ja lahkun.
Sa jääd veel päikesetõusu suitsetama.

Elu

Mis on elu?
Miks küsivad seda valed inimesed.
Minu elu on võitlus. Päeval ja öösel toimub minus asju, mis on väljaspool mu nõrka arusaamist. Koolis ma enam ei käi. Õhtul üritan hommikuid unustada, hommikul üritan õhtuid unustada. Ja sina, mu noor hirvevasikas, sa vaatad pealt, kuidas ma suurte valudega ennast sellest koormast vabastan, et siis korraga tunda taevalikku, lausa deliiriumilaadset heaolu ja seejärel tunda, kuidas tilk-tilga haaval valu ja sopp koguneb. Ma nutan, ma kisendan enda olukorrast inimestele ja mu ema, mu ema, kes oma lapse hääbumist peab kõrvalt nägema, ta ei saa mind mitte kuidagi aidata.
Ma ei tea, kas ma täna öösel magan, lina mu all on kaheks jupiks kärisenud, see on vast toimunud neil hetkedel, mil üritan voodis leida kohta, kus oleks parem, kus torm mu sees kahaneks vaikseks lainetuseks, kus ma saaksin magama jääda ja kõik selle unustada.
Ja iga kord, kui ma ärkan, on see veelgi hullem, juba esimesel sekundil saan aru, et midagi pole muutunud, ma pole imekombel paranenud, mul on ikka halb. Millegipärast on mul alati lootus, et kui ma ärkan, siis oli see kõik vaid halb unenägu.

Isekeskis kahevahel
üksi kurbade mõtetega

Kahevahel iseendaga
hingan võidu maailmaga

Ise kahevahel endaga
räägin tõdede peegeldust

Vahel iseendaga kahekesi
nutan paberisse augu

Kahekesi iseendaga vahel
karjun valgele seinale prao

Ise
Vahel
Kahekesi
Endaga
Jään
Nii
Üksi

Kaks varateismelist noormeest bussis. Artjom ja Anatoli.
Artjom: Mõtle, kui Võrust Tartusse oleks 2 km.
Anatoli: Siis oleks küll igav.
Artjom: Siis ma küll läheksin jala.


Artjom: Aga mõtle, kui oleks 2 cm.
Anatoli naerab.

Artjom: Õhh, sul on sitt püksis.
Anatoli: Ilge värd sa oled.
Artjom: A-hah, räme sitahais on üleval. Sa sittusid püksi.
Anatoli istub üle vahekäigu.

Artjom hakkab mobiilihelinaid kuulama. On mingi klassikaline lugu a la Mozart. Artjom laulab kaasa na-na-na-na. Kui lugu lõpeb paneb jälle algusesse. Pöörub Anatoli poole: See on Anatoli ja tema naise pulmalaul.
Anatoli: Mine persse.
Artjom kuulab helinat edasi. Vähemalt 50 korda küll.

Artjomile helistatakse. Artjom vastab kõva häälega: Jaaaa...olen bussis...ei, emme palavikku pole, ainult köha (köhib torusse)...õu, kas sa saad mulle vastu tulla...ei, tule ikka vastu...las ta tuleb...jah, tsau, no tsau

Bussi tuleb perekond kahe väikese maimikuga. Laste kisa vaigistab Artjomi.

Veresuhkur

tundub et
mu suhkrutase

veres

tõuseb kuu
piirjoontesse

kui näen sind

õhtukleidist

välja
astumas

Sigaret

Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.


Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.


Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.


Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.


***
Suitsetamine võib tappa...

Õpetaja

õpetussõnad kesköisel praamil
linnakuma magavate inimeste vahel
alastus halastab alles jäänutele
tunnetus näppude all pajatab
lahus koos upume üksteisesse
südametunnistuse vaevad hommikupeeglis
äratuskella karjete sees süsimust kahtlus
tagasihoidlikus piinlikus ja kohmetus

Tere hommikust vari
kuhu kuu jäi

lahkumises kiired sammud
lõpetamata tegevus
tuleviku hirmuga
näeme
veel
...

Lugeda oksendamiseni Stendhali

Kõik algas sellest, kui mulle anti koolis Stendhali "Parma klooster" ära lugeda. Lugu on emotsionaalne, tekst pikk ja tihe, täis vihjeid türanniale jne. Mõtlesin, et viskan ühe nädalavahetusega läbi. Teost alustades polnud nagu häda midagi, vahelduseks lugesin saatekava ja kräppe maakonnalehti, kuid kui olin peaaegu 80 lk ära lugenud, siis tundsin, kuidas teose raskus mulle peale on langenud.
Reedesed sümptomid: meeleolu kõikumine, negatiivsed mõtted, väsimus, pinge õlgades.
Laupäeval lugesin oma 150 lk edasi, õhtul olin täiesti eufooriline. Kandsin kotis triikrauda ja kui külm hakkas, siis suskasin pistikusse ja lasin paar korda üle kintsude. Naersin homeeriliselt. Sidusin oma poiss-sõbra käed ja jalad kinni (vastavalt siis käed salliga ja jalad pidžaamapükstega), midagi huvitavat ei juhtunud, vaeseke vingerdas käed salli seest välja.
Pühapäeval üritasin edasi lugeda, ületasin lehekülje numbriga 300. Süda oli paha, lugemine ei läinud kuidagi, nüüd ei teagi, kes mingi tegelane on jne. Ja mis kõige hullem öösel ei tulnud und ka, arvatavasti vähkresin mõni 2 tundi enne, kui ma painavatest Fabrizio del Dongo jne kujudest lahti sain.
Esmaspäeva hommikul algas horror. Tõusin vara üles ja käisin oma väikse ecureuil´i poolt läbi, andsin talle Castaneda ja muffineid. Ta oli minu lugemisest veel haigem kui mina, vabises ainult ja kaebas erinevaid valusid. Ma mõtlesin, et whatever ja läksin bussijaama. Kuna mul oli 30 lk veel lugemata, siis võtsin raamatu kohe pihku ja siis see jama peale hakkaski. Kõige pealt keeras kõhus nagu tsentrifuugiga, ok, panin raamatu kõrvale ja hingasin sügavalt sisse, aitas, seejärel libistasin silmad üle teksti, jälle nagu Tallinn-Stockholm liinil, kui laine kõrgus oli 2 meetrit, panin raamatu uuesti käest, aga hirmus kahju oli juba tehtud.
Tartu bussijaamas hakkas alles kiskuma, suutsin suurivaevu Dorpati juurest mööda minna - ei taha ju sellisele hotellile häbi teha - kui tuli esimene laks ära. Olen varem ka avalikus kohas oksendanud, ükskord juhtus see Nooruse poes ja sellest ajast peale tean tehnikat. Tegelikult on see jube kerge.
Kodus vigisesin valudest ja magu sai tühjaks kui sepalõõts või siis pannkook nagu ütles mu sugulane väiksena.
Ma pean ikka ära mainima, et mul on selle teose kohta homme ettekanne, mis võib tähendada, et juhtub ai-ai. Ma loodan, et mu boefil on parem, ta oli selle minu "Parma kloostri" lugemise pärast nagu ümber vahetatud.
Dämit.

jäänõelad

Astusin mööda linnatänavat, jääkirme talla all ragises ja linnud taeva poole lendasid. Ma ei saanud aru, miks kõik nii pidi minema, samas ma olin meeletult õnnelik, et sain tunda seda jääd oma talla all. Mis siis, et külm ja raske oli olla, vähemalt ma tundsin midagigi. Tõsi, ma pole kunagi mõelnud, et milline näeb välja hommik, kus ma tunne ja samas ei tunne midagi. Jäänõelad torgivad mind, aga samas on mu hing puhas ja sees ei piina mind ükski köis. Tunne mida pole kunagi varem tundnud, võib-olla lapsena, aga seda hetke ma ei mäleta.
Kõndisin edasi ja tundsin kuidas inimeste unised pilgud mu selga sõid. Nad olid näljased ja väsinud öisest unest. Unest, kus nad põgenesid iseenda eest nii meeletult, et jalad joosti lühikeseks ja villidest said augud. Enne ärkamist said nad teada, et nad olid jooksnud mööda oravaratast. Kuid avades silmad, nad unustasid kõik selle tõe ja imestasid oma väsimuse üle. Iga sportlane on pärast võistlust väsinud või peaks neid hoopis sõdalastega võrdlema.
Ma ei teinud nendest välja, kõndisin aina edasi. Nad teadsid alateadlikult, et mina olin võitnud öise lahingu. Kadedus piitsutas mu selga, kuid see andis vaid jõudu juurde.
Mõned nõrgemad pöörasid pilgu, kui nägid mind tulemas, mõned ajasid selja sirgu ja käe rusikasse, mõned ei märganudki mind. Rutiin oli neid lühinägelikke juba nüristanud ja rattale tõmmanud.
Keegi ei tulnud ja keegi ei kaitsenud mind. Ma vajasin kaitset iseenda hulluse eest. Selle tundmisiha eest, selle eest, mis mind tappa tahtis. Kas pole mitte ilus surm?
Päike oli juba kõrgel ja tänav hakkas lõppema ja ka mu tundmisiha vähenes. Ma sain kogemuse võrra rikkamaks, aga mõnda kogemust ei ole alati hea saada ja mõnest on võimalik eemale hoida. Seega ma panin endale villased sokid jalga ja nende peale tõmbasin viis numbrit suuremad saapad ja astusin väga vaikselt edasi kodupoole. Lootes, et varbad jäävad alles sellest rännakust.
Jäänõelad ikka torkisid mu varbavahesid, aga nüüd ma teadsin, et nad sulavad...

Kallim, mu kõigekallim, see noor hirvevasikas musta habemetüükaga varastas täna raamatukogust WC-paberi rulli. See on raamatukogulikult, delikaatselt intelligentne, ilutsemas Maxima prostaliste, karedate rullide kõrval. Kui prantsuse keele kontrolltöö hästi ära teen, siis luban vast endalegi mõne mõnna tõmbe.

Vanaisa kell

Valgus imbus tükkidena minu magamistuppa, kass ringutas päikeselaigus. Kerisin end kerra ja sulgesin silmad, proovisin oma uneaega pikendada viie minuti võrra. Ma teadsin, et varsti pläriseb mu kõrva ääres vanaisa punane kell. Kell oli vana ja väheke mõlkis ja tagumine külg oli roostes ja üks nupp oli puudu, nupp, millega sai määrata äratuse aega. See oli kadunud juba siis kui ma seda kella esimest korda vanaisa riiulilt alla proovisin tõsta, siis tekkis ka see mõlk. Mu väiksed sõrmed ei suutnud seda rasket tiksuvata rauakolakat käes hoida. Nüüd äratabki kell mind alati kell kuus viisteist. Nagu ka aastaid tagasi vanaisa.
Plärin ehmatas kassi üles, mina ringutasin uniselt ja lõin täiest jõust kella valge nupukese pihta, sest õrnemat kasutust see kell enam ei tundnud. Ta oli vana ja väsinud, mina olin lihtsalt väsinud ja tülpinud. Kuigi oli suvi ja ilmad olid ilusad ja mul polnud ühtki kohustust lähima nädala jooksul, ei suutnud ma ikkagi loobuda sellest äratusest. Kartsin mida maha magada ja samas kartsin mitte enam ärgata. Kass sirutas ja läks kõike teadvalt külmkapi poole, ta teadsin, et ma tõusen püsti ja annan talle väheke konservi. Nii on see ju alati olnud, rutiinselt alati. Mõne üksiku erandiga, aga need vaid kinnitasid rutiiniratta veelgi tugevamini maa külge kinni.
Tõmbasin kardina eest ja vaatasin päikesesse, kass tegi ühe kärsitu kurnäu. Jälgisin pimesi päevaplaani, panin kassile süüa, veegi panin keema, otsisin endale midagi hamba alla, lülitasin maki käima. Beethoven oli geenius, samuti ka Vivaldi.
Minu vanaisa oli ka tubli Eesti mees: töökas, rahulik ja armastas vahetevahel viina visata. Vanaema ma ei mäleta, olin aastane, kui ta manala teele läks. Vanaisal oli sõber, tegelikult naabrimees, kes oli samuti üksi ja nii nad siis vahel reede õhtuti korkisid oma pudelid lahti ja rääkisid vanadest headest aegadest. Kui vedas siis vanaisa tõi kapipõhjast lagedale ka oma vana koti, kus olid igasugused peened asjad. Medalid, nööbid ja peened kirjutusvahendid ja pakkike vanu pilte.
Vanaisa ei lubanud mul kunagi neid asju puutuda, ta ei lubanud ka oma riiulilt midagi puutuda, kuigi ma seda nii tahtsin. Üks õhtu, kui viina oli liialt palju kahele mehele ja vanaisa õhtuks juba norinal magas ja naabrimees tund aega kodupoole komberdas, mõtlesin, et võiks natuke vanaisa riiulil nuuskida. Panen kõik ilusasti tagasi ja keegi ei saagi teadagi.
Vesi kees ära ja ma tegin endale tassi kohvi, istusin kiiktooli. Kass hüppas mulle sülle, istusin seal kuum kohvitass käes, Vivaldi aastaajad kõrvus kostmas ja karvakera süles.
Ronisin vaikselt vanaisa voodile, et seal ulatuda riiulile. Haarasin kõrgustes oleva kella. See pudenes näppude vahelt ja kukkus alla. Esmalt vastu kapinurka ja siis vanaisale pähe. Minu imestuseks ta ei ärganudki ega hakanud minuga riidlema. Vaid lamas ikka edasi ja ka hommikul lamas. Edasine oli keerukas ja raske, millest ma ei mäleta eriti midagi.
Aga ma sain vanaisa kella päris endale. Nüüd äratab see mind, kuni tuleb keegi, kes on liialt kärsitu, et suureks kasvada ja selle mulle pähe kukutab.

Roiskuv suhe

See kaunis ja nõtke olevus kui noor hirvevasikas, kes mind kättpidi teatrisse ja kohvikusse talutas on nüüd vana peer, kes röhitseb valjult. Olgugi, et hammastele on kivistunud kollased randid ning habe nädal aega ajamata, peab vastav isend, kelle vastu ma hetkel suurt jälkust tunnen, ennast superisaseks ning lausub: "Ma pean ikkagi endale vist uue tüdruku otsima."
Mulle tuleb alati köhahoog või pissihäda peale, kui ma näen teda enda poole tulemas, käed laiali ning veri munnis.
Põgenen tema eest nii palju, kui suudan. Vahest muudan trajektoorigi ning ükskord pidin terve pärastlõuna ekslema, sest sattusin totaalselt tundmatusse tänavarägastikku.
Tegelikult ei tule mul meeldegi, kunas ta viimati oma riideid pesi. Sokid ning aluspüksid peaksid vaakumkotis juba kergeid mädanemismärke näitama.

käpad

Sammud kajasid pilkases koridoris mulle vastu ja lamp vilksas sammude taktis. Viienda korruse rahvas norinal magas, seitsmendal korrusel oli kuulda peomeeleolu, kaheksandal keegi kellegagi armastust jagas ja üheksas oli vaikusesse uppunud. Avasin raginal ukse ja tahtsin hüüda.
„Hei, ma olen kodus!“
Sõnasabast sain kinni haaratud ja huultele tekkis vaid vaikne hei, millele vastasid valged käpad mu ketsi ninal ja hulk valgeid karvu mu püksisäärel. Tegin paar pailiigutust, et käivitada tema mootor ja tunda, kuidas üksindus nurkadesse varju hiilib. Tulesid ma põlema ei lülitanud, sest kurkide kasvamiskuma on niigi minu tuppa tunginud ja pimedust nagunii ei ole minu juures kunagi. Ma igatsen pimedust ja seda, et ei näe iseennast.
Avan külmkapi ja valgus silmi värvikalt kõrvetab. Tühi nagu minagi. Haaran alumiselt riiulilt pooliku kassitoidu. Teen nurrumasina õnnelikumaks, panen ka uue vee ja krõbinaid.
Homme peab poodi minema ja ka tööle peaks tagasi minema. Aitab küll sellest varjus käimisest ja enese uputamisest. Edasi tuleb elada. Ja kass tahab elada. Ta vajab toitu. Mina vajan ka toitu, aga seda ei müüda poes.
Avan akna ja lasen suurema koguse valgust tuppa ja sellele lisanud ka karge sügistuul. Seisan ja vaatan välja, kus kunagi ei lasta tulesid ära. Kogu maailm on kollane ja üksindus hiilib nurkadest aknale.
Ma astun
Tema astus
Ma astun
Järgi.

Kass limpsis kausi puhtaks ja otsis peremeest, keda saaks koos paari portsu valgete karvadega tänada. Kelle rinnale end kerra tõmmata ja unistada sellest, et varsti oleks jälle suvi ja ta võetaks maale kaasa, kus oleks veel kasse ja p ä r i s hiiri. Kass märkas vaid lahtist akent ning seda, et mitte kunagi varem pole siin nii pime olnud. Kollane kuma oli kustunud.

Miks ma peaksin pleierile uued kõrvaklapid hankima

Ükskord sõitsin oma uue vana rattaga ja porilaua kruvi kadus ära. Ainus saadavalolev kinnitusvahend oli kõrvaklappide juhe ning pärast seda olen totaalses pimeduses ja kusjuures see juhtus juba septembri alguses. Täna tundsin erilist vajadust muusika ja mis peamine, eraldumise tarvis. Tulin hommikul odava bussiga Tartusse, jah, selline on ka olemas ning hoidsin visalt kotti kõrvalistmel, et mõni joodik või hullumeelne minu kõrvale ei istuks. Seevastu istus paks vanamammi, kes hingas suure kärinaga, mis minus, kui haigustepelgajas tekitas üsnagi suurt ärevust. Katsin käed kõrvadega, ei midagi, kärin jõudis minuni ja tekitas ärevust, mis ei ole sugugi hea esmaspäeva hommikul enne kooli. Tahtsin toppida salvrätikutükke kõrva, aga mul polnud isegi vana salvrätikut, sest nohu sai mul jumal tänatud! kahe nädala eest läbi ning kõik taskurätid olen minema visanud. Võitlesin kärinaga terve tee Tartuni ja siis paks proua pressis kiiruga maha. Ega tal ise oli küll ükskõik, kas ta tekitab kelleski neuroose või ei.
Mina vajaks uusi kõrvaklappe.

Suhtesegadus mu peas
Hinges liblikas seina vastu lendas
Kõhus neid pole enam üldse
Hirm nad kõik kinni püüdis
Pani puuri ja viskas talve
Kevad suri mu silme all
Suvi ja sügis jäid hoopis vahele

Sa läksid juuksed sassis
Hommikupäikese all

Mina jäin
Kohvitasse pesema
Koristasin meie kõik jäljed
Ja heitsin end JÕKKE

Folk

Ma kaotasin ära oma kollase päevaraamatu
Kaotasin selle neiu käte vahele
Kes ei märganud
Kadumise vargset lähenemist koidu eel

Laotasin end tema huulte vahele
Kuid kaotsi läks ta
Koidu kihava pilgu all leidsin
Ütlesin õpetussõnad


Hoia naistest eemale!



Ja läksin

ning

Päike tõusis mu selja taga.

täna ei ma taha

Täna ei ma taha
Katet oma akendele
Täna tahan näha
Mis toimub öövarjus
Tunda kuidas kuu piilub
Mu pool paljast keha
Aimata enese vajalikkust
Enne hävitavat eha
Suudelda tuulega võidu
Mustavaid pihlakaid

Kuid sa tuled ja varjad
Kõik
Oma mõttekardinaga

Armukadedus.

...

Vihmasabina hetkeline vaikus ja loojuvate tähtedesadu hommikuvaikuses. Puud on longu vajunud, tervitavad meid aupaklikult, seljad küürus ja lehed veest tilkumas nagu oleks nad just lõpetanud nutmise.
Soo hambutu naer mägede vahel.
Jah.
Nii lihtne on ära kaduda iseenda eest.
Linnud vaikivad, sest vihm on sõnad nende suult võtnud. Meie südamed vaikivad, sest nad kuulavad vihma tiibade sabinat.
Üksindus hullab meie saabastes ja soovib lootuse piinlevat lõppu.
Tahaks haarata õhku, kuid seda peab ühiskond vääraks, jään ahmima puude nuttu ja aupaklikku kummardust.
Sa tead, et ütlemata sõnad söövad mu hinge ja jätavad alles vaid võitleva üksinduse.

Tõotan vaikida
Ka edaspidi
Sinu
Nimel

Sa ajad mind hulluks, sa teed mu haigeks, sa otseses mõttes tapad mu sees igasuguse liikumise, sa oled minust teinud vigase ja invaliidi. Minu päevadest on saanud riismed, tundidest praht, miski ei loe. Ja sa oled ikka edasi. Palun, minu nimel, tee midagi, kao kuhugi ära, uputa end ära, mine maailmaotsa ja karju seal kellegi teise peale. Lõika ennast tükkideks ja heida need koertele ette. Jumala pärast, lase mul elada. Kas mina, kes ma tulin su ette, alasti nagu ma olin, kas mina, pean vaatama su irvet, seda ila, mis niriseb su mokkade vahet. Seda mäda, mida kutsutakse sõnadeks.
Kui ma juba hull pole, siis sinu kohalolu kisub must päevavalgele kõige pakesema pori, mida muidu nimetatakse "kliiniliseks".
Kui ma 4 päeva pärast veel elus olen, siis on see vaid hingitsemine, vegeteerimine, kas suudan veel käte värinal millegi järgi haarata.
Kuidas võis mu tunne sinu vastu kõige suuremaks vihkamiseks areneda.

Teine kiri iseendale

Kirjutamata tõde helgib öises taevas ja naerab mu üle. Hammasterida kui linnutee sihitus. Sinu kingitud roos ootab aega, mil langevad kõik ta lehed ja okkad, keegi ei viska teda enne minema. Enne kui ta on vaba kõigest üleliigsest. Tähtis oli kinkimine, mitte see, mis ma toa nurka seisma panin.
Öised lubadused kaovad koos päikesega, hommiku kohv peseb su huulte maitse mu huulilt.
„Kas sa suhkrut ka tahad?“
Nii argine kõne, argine olek, kaugustes kompimine. Oleme tagasi seal, kus olime hommikul- sõbrad, tuttavad, lihtsalt inimesed.
„Ei...“

tõehetk

Ja kodu tal on pimedas, väljas ja kõrgustes. Kodu on tal kõikjal, kuhu silm tal eksleb. Ta on otsija, kes on kaotanud otsitava ja selle mõtte. Ta on teel eikuhugi ja vahel tuleb ta eikuskilt, märkamata seda. Ta otsib kinnisilmi avatud mõtteid, silmalaugudele joonistatud silmad vilamas öövalguses.
Tee peal olemise valu ja rõõm segavad ta meeli ühtlaseks supiks.
Ta otsib seda õiget hetke, kus kõik oleks ilus, et anduda õnnele. Tahes tahtmata viivad kinnised silmad ta hirmuga kaasa ja ta kaob. Võtab varnast mantli ja surub mütsi pähe ning astub külma talve kätte- asub jälle teele. Uut hetke otsima, uut hinge otsima, uut end otsima.
Kahetsus ja valu käib ta südamest läbi, kui möödunud tee virvendus ei lase tast lahti. Kui ta jätkuvalt näeb möödunud teed enda kõrval looklemas, kurvalt ja nukralt.
Tal on ikkagi uued teed, sest nii on õige. Vahel ju on...

Malack-al-haq

24.04

Orjastatud maailm rühib vaikides valguse poole. Liivaterad hinge kriibivad, tuul kisub silmad ja vihk peseb tervemõistuse rentsli sügavikku. Kuid maailm jätkab lonkaval sammul teed, aevastab ja jätkab. Seiskunud süda ei lähe enam käima, vaikseks jääb maailma põu. Vihm veel sahiseb...
Järjekordne lõpp.

Kas pole ilus



***

Kirjutamata seadused looklevad mahajäetud mõtete alleel. Nad teadvad, et nad valitsevad maad ja vahel ka ilma.
Allumatud lüüakse porri hirmu saaste poolt. Kõik, mis erineb on vale, sest tõde on rutiin.
Hammasrattad mõistavad väikse mõttetalgu hukka. Tundetuks muutunud Jumal viskab solki kaela, alumise rahva rõõmupäevad.
Surnute sammude mineviku saabastes, vikat kraapsamas mulda ja rong enesetapjaid nülgimas.
Vabadus eksisteerimist kaotab ja hetk igavikuks muutub. Tänapäeva ühiskond oksendab ilmsüütuid värdjaid rentslisse. Kassipoegadel torgatakse silmad ja kõik karjuvad rõõmust.

Sõdade rahu

Sõdade rahu on süttinud meie südametes, kuulid vihisevad peadest mööda, plahvatused võtavad kõrvakuulmise, kuid meie jääme. Vaatan su siniseid silmi ja muud polegi siin maailma prügis. Südamed löövad ühes taktis, kuid me ei kuule seda, sest granaat vallutab heli. Käsi riivab kätt, pulsid teretavad, südamed jätavad löögi vahele, et kiiremini põksuma hakata.
Inimesed surevad meie ümber ja vaid naeratame teineteise suule. Mul on üks mõte ja ma aiman, et sulgi on sama idee. Lähenen sulle ja astun miinile, olen paigale naelutatud ja ootan su sammu enda kõrvale.
Sa lähened mulle, me suud kohtuvad, ümberringi surevad inimesed. Seisame teineteise embuses miinil, haaran püssi ja hüppan...
Sõjamöll käib ümberringi, kuid minu süda on taas vaba ja rahulik. Surnud ei armasta.

valedesse uppunud mina

Valedesse uppunud inimlaps, korjama tõekilde oma talla alt. Ta sülitab pisaraid ja sajatab saatust. Ta on ajale jalgu jäänud. Ühiskonna ori ja aja lits. Lükata-tõugata ja kõigile saadaval, tulge ja võtke vaid.
Kõik tahavad temalt midagi.
Päästa maailm! Tekita naftat! Leia tulnukad! Tarbi end segaseks! Osta lillad ketsid! Ole inimene suure algustähega! Väldi mineviku vigu! Ole parim! Armsaim! Targim! Ausaim! Tugevaim!

Persse...

Mul on vaja homseks vene keele jutt jutustama õppida, ma kõike ka ju ei jõua.

sõna

Ma karjusin sulle kõrva vaid ühe sõna. Sa ei mõistnud ja minagi ei saanud aru, mida ma mõtlesin, aga nii oli parem. Enda arust oli parem. Karjusin kuni arvasin, et nii ongi mulle parem. Vist ongi, aga ma olen niigi rööpast ja rattast maha jäänud. Karjusin. Nii kaua kuni uskusin, et see on mul käes.
Öö, muusika, tants...
Mu meeli kõrvetab sinu hapralt magus lõhn. Sa jäid meelde, tead sa seda...
Läksin, kadusin, sest kartsin kaotada üht, mida mul polegi.
Viskan vett silmadele ja loodan, et kõik laabub.
Keegi nutab mu õlal ja saab enda elu korraks korda, mul pole kellegi õlal nutta. Sa oled juba läinud, ma isegi heaaegakäe andnud. Me ei kohtu enam kunagi, vist. Kuid su huulepulga lõhna ajan ikka taga. Punasejuukseline kaunitar... Vahel ju võib.
Karjun endale ikka, vahel sosistan.
Vabadus!
Vabadus?
Vabadus...
Asi mida ihkan, asi mida pole olemas.

Minu jaoks.

Kallile

Agora eu era o herói
E o meu cavalo só falava inglês
A noiva do cowboy
Era você
Além das outras três
Eu enfrentava os batalhões
Os alemães e seus canhões
Guardava o meu bodoque
E ensaiava o rock
Para as matinês
Agora eu era o rei
Era o bedel e era também juiz
E pela minha lei
A gente era obrigada a ser feliz
E você era a princesa
Que eu fiz coroar
E era tão linda de se admirar
Que andava nua pelo meu país
Não, não fuja não
Finja que agora eu era o seu brinquedo
Eu era o seu pião
O seu bicho preferido
Sim , me dê a mão
A gente agora já não tinha medo
No tempo da maldade
Acho que a gente nem tinha nascido
Agora era fatal
Que o faz-de-conta terminasse assim
Pra lá desse quintal
Era uma noite que não tem mais fim
Pois você sumiu no mundo
Sem me avisar
E agora eu era um louco a perguntar
O que é que a vida vai fazer de mim

Kevad!?

Naerame päiksele oma kurba naeru, seda võiks isegi irvitamiseks lugeda. Kuid päike ei tee välja, ta lihtsalt on. On minuga ja on sinuga ja siis selle kolmandaga ja siis selle kodutumehega, kes pudeleid kogub. Ning päike on selle surnud kassiga.
Tead, mis vahe on vesisel surmal ja päiksepaistelisel surmal. Üks kuivatab su ära, nii et sust jääb järgi vaid nahk, teine ujutab su üle ja ajab lõhki, nii et järgi jääb vaid vesine löga. Kumba sa eelistaksid?

Päike kõrvetab.

Öö

Tasa liikusid kuulid mu pea kohal, seisin liikumatult, lootsin parimat. Üks vihises otse minu vasema kõrva kõrvalt. Vaenlane või oma?
Roomasin edasi, sapöörilabidas kõvasti pihku surutud. Roomasin üle kändude ja mustikate. Nende magus lõhn tungis mulle ninna.
Väljas oli pilkane pimedus, üksikud kuulid vihisesid, mõtlematud sõdurid raiskamas oma tagavarasid. Selline pimedus oli vaid käsitsivõitluseks loodud. Kellegi saabas puudutas mu näppe või oli vastu pidi. Labidas löögi valmis ja käsi kobamas üles poole, juuste poole. Loodan, et on pöetud pea. Tundmatu käsi liikus samuti minu poole. Ma teadsin, et tal on samuti labidas või püssipära löögi ootuses.
Mu käsi puutus pead- pikad juuksed.
Mu käsi langes, kui unes ja lajatas talle labidaga pähe. Veel ja veel... veel.
Oiged kostsid kuskilt alt poolt, kuhu ma metsikult labidaga lõin. Vaikus.
Anna andeks.
Hommikul kohtume jälle, kui mul veab.
Roomasin edasi. Samasugused oiged kostsid kõikjalt minu ümber. Oiged polnudki nii võikad, võrreldes luude ragina või matsudega, mis kuulutasid ühe inimese lõppu. See mats, mis lõpetas elu, oli hoopis teise kõlaga. Võimsam...
Keegi oli jälle mu käe alla sattunud. Labidas jälle tõusis...
Võõras...
Löök!

Jah, nii ju poleks ilus...

Võti visati ära ja suunduti tagasi kongi. Vabandust, ma mõtlesin ühiskonda. Kõik on koos, keegi ei küsi kuidas sa müüre laod. Tähtsam on, kui palju sa teenid. Numbrid, kõige rohkem teenib see, kes nummerdab inimhingi. Tal on hea lihtne töö, ta teenib kõige rohkem. Mida hing veel ihata võib.
Kuid nummerdaja arvad hoopis teisiti. Ta tahaks olla numbriga ja rahatu.
Igavik naerab võrevahelt ja mängib saatusega kaarte. Saatus võidab alati, sest nii on ettemääratud. Kelle poolt, kes Kurat teab. Kurat läks juba ammu puhkusele, sest temast olid paljud inimesed kurjemad, ta ei viitsinud enam neid ohjes hoida.
Armastus, va väike lillelaps, nuusutab kuud ja keksib ringi. Ta teab, et kõik on niigi saatuse poolt kindlaks määratud, tema peab lihtsalt kaarti lugema ja kohale keksima. Vahel jääb ta hiljaks, vahel tuleb varem. Kuid tulemata ta ei jää, nii ju pole ilus.
Jah, nii ju poleks ilus.

Majutus

Kirjeldus: Vanem härra annab üürile väga soodsalt möbl. 1-toal. mug. korteri kompleksivabale naisterahvale, kes kutsub aeg-ajalt külla. 5534844

Detailid: Maja: Korter: keskküte, möbleeritud. Köök: avatud planeering, elektripliit. Vannituba: wc ja vannituba eraldi, dushinurk, boiler. Side: telefon, internet, teler, kaabel-TV. Lisaks: korteriühistu.

Uks

Ühtviisi raske on mõista end ja igavikku. Sa külastad mind tihti, just nimelt unenägudes. Muus maailmas sind enam ei ole. Sa läksid ja jätsid ukse paokile. Paljud minu sõbrad on piilunud, kuid pole julged sisse astuda. Minu õnneks, võib-olla ka sinu õnneks. Ka mina olen piilunud ja isegi proovinud end pettes ust sulgeda.
Sa oled ikka sama noor kui siis. Mäletad, siis kui me aastate taguses Tartus juttu puhusime või siis, kui ma su koju saatsin. Sa oled ikka sama noor ja ilus, mina olen muutnud, vanemaks ja hakkan väsima. Väsima püüdlusest, soovist sulgeda see kuradi uks. Enesetapmise uks, sinu lahti jäetud uks...

...

Olematuse tegevus siin samas minu kõrval. Aknad mööduvad must, või mina möödun aknast.
Rattad ragisevad ja mina vapun, tundub, et elu on kuidagi liimist lahti. Kuhu on kadunud kõik poldid?
Sa ütlesid, et elu on lihtne. Sa ütlesid. Mina vaikisin sinu kõrval.
Jah.

Rööpamaal on ikka nii, et hommikul äratatakse sind metalse kukekiremisega. Kõik on metallist läbi imbunud, isegi minu hing on muutunud metalseks rüüks enda ja sinu vahel.
Ma vajan õli, et ...
Sa tead küll, õlitamiseks. Lumivalget õli, et hing roostest puhtaks pesta. Olla puhas...
Puhtalt võin ma sinu kõrval kõndida, parematel juhtudel isegi käest haarata ja lennata taevasse. Sa oled ingel, kelle hing pole roostes, kelle hing on siidrüüs. Puhas.

Meil siin maailmas on kõik kuidagi ligadi-logadi. Viimane õlitaja suri aastaid tagasi. Uppus.
Peale õlitamise keeras ta mutreid ja polte paika. Nüüd mutrid vedelevad tänavatel ja keegi ei oska maailma kinni keerata.

Tiivad pihus

Ma tahan lennata.
Mis mind takistab?
Laiskus! Hullud lendurid taevalaotuses ning mina ise.

Olen tolvanite tolvan maakeral jalgupidi kinni. Nii siis esimesena tuleb astuda samm iseenda poole ja siis alles võib mõtlema hakata kuidas endale tiivad varastada.

Linnud on inglid nendele, kes ei näe.
Pimedusemaa printsidele.

Samm, üksjakaks, samm.
Hm, ma jooksen ja nüüd haarame sõrmedega linnu sulesiledast sabast. Kas pole armas?

Sammuke lähemale endale veelgi, sõrmed laskusid suliselt maale. Inglid nutsid sabatut nuttu.
Ma olen kurat.
Saba ja ... sabaga.

Jooksen
Haaran
Kaotan


Tiivad, tiivad jäävad taevasse, inglitele. Selleks, et oleks kuhu oma lörisevat nina pühkida.

Itaalia-Kreeka

Itaaliast Kreekasse läksin eurolinesiga, mis iseenesest oli üllatavalt
normaalne (buss oli soe, sõitis alla 24 h, sain isegi natuke magada. Aga,
mis mind närvi ajab on inimeste suhtumine. See sama vana slaavi ja sovieti
mentaliteet üheskoos, kus keegi ligimesest ei hooli ning vaatab, kuidas
kuiva kasukaga pääseb. Bussirahvas, alates bussijuhtidest, lõpetades
reisijatega olid taolise mentaliteediga bulgaarlased. Alguses polnud
vigagi, üks bussijuht küsis, kas räägin vene keelt ja siis miks ma ei
räägi, olen ju Eestist, siis kuidas ma ei räägi, olen 86ndal sündinud jne.
Alates passikontrollidest läks asi jamaks. Kuna bussikuhtide teated olid
bulgaariakeelsed, siis mina nendest aru ei saanud ja lamasin silmad kinni
rahulikult edasi. Siis järsku tuleb minu juurde paks higine bussijuht ja
koputab õlale ning laseb üsna kurja tooniga pika jutu. Ma siis lõpuks
piiksatasin, et ma ei saa aru. Hiljem sai teada, et tegemist oli
ettevaatustabinõuga, sest piirivalvurid on kärukeerajad ning võivad
magajatega bussi panna näiteks 8 tunniks ootele. Igal piiril uuriti mu
passi niipidi ja naapidi. Järgmine päev jõudsime läbi Serbiast
Bulgaariasse. Serbia majakesed oli tõepoolest lipp lipi peal ja lapp lapi
peal. Igasugusest prahist kokku pandud, telliskivi vaheldumas papi ja
kilega. Huvitavaid pilte oleks sealt saanud. (Muideks itaalias elavad
immigrandid sellistes kilemajades ning hiljuti oli uudis, et koldeke läks
liiga kõva leegiga põlema ning pererahva pisitütreke põles sisse.
Reportereid ei huvitanud, et inimesed metsas kileonnis elavad, vaid see,
et juhuu, hea uudis, laps põles sisse.)Igatahes, Bulgaarias panin pakid
hoiule ja läksin Sofiat avastama. Midagi eriti uudset polnud. Kohati nagu
Tallinn, sovietti täies, vaat et hullemgi, sekka mõni klassitsistlikum
ehitis. Trammid-trollid, ilusad poed, kerjavad vaesed. Muidugi ma eksisin
ära ja siis läks jamaks. Muuseas olin ka Stefanost lahkumise tõttu üsnagi
emotsionaalne ja kui ma veel inimeste poole pöördusin ja nad lihtsalt
mööda jalutasid (enamus tõesti ei oska inglise keelt), siis võttis pisara
lahti. Üks joodik hakkas veel häussa ka ajama. Lõpuks sain ikka
bussijaama. Seal hakkas edasine jama. Võtsin oma suure kohvri ning
hakkasin seda mööda lume ja pori segust massi tarima, et leida
trammipeatus. Muidugi tarisin seda kohvrit, milles muideks oli veel 4km
arvuti, mööda suuri treppe üles ja alla. Mitte keegi ei pööranud peadki.
Lõpuks, kui ma meeleheitlikult ulgusin, tuli üks vanem paarike, kellest
mees rääkis isegi veidi inglise keelt ning helistas mu võõrustajale ning
juhatas mu õigesse kohta. Tänutäheks ütlesin oma aktsendiga spasiiiba.
Huvitaval kombel ütlevad bulgaarlsed omavahel merci, ciao ütlevad ka. Äkki
mingi eks-bloki värk.
Bojo, mu võõrustaja oli normaalne, tööl ei käinud, elas naise kulul. Koos
reisivad ja kasvatavad kassi. Aga hirmsasti külm oli, sest ülla-ülla ka
Bulgaaria on vene gaasisõjas. Hommikul kimasin trammiga raudteejaama ning
rongiga Thessalonikisse. Aga muidugi ei läinud kõik nii hõlpsalt.
Bulgaaria piiril olin ma kahtlusalune nr 1. Esiteks uuris passi üks paks,
kellel silmad pungitasid pealuus ja küsis vene keeles lolle küsimusi, et
kuidas ma Bulgaariasse sain jne. Siis tuli üks blond, kergelt väljakuluva
juuksevärviga tsikk, kes oli muideks boss seal ja küsis, kas vene keelt
räägin. Mina, et ei ja siis ta kurjalt küsis, et miks mitte. Siis käskis
mul oodata ja lahkusime koos rongilt. Seejärel hakkas jälle lolle küsimusi
küsima, et miks ma Kreekasse lähen ja kuidas ma Bulgaariasse sain ja kust
ma tulen ja miks ma üksi reisin. Niimoodi 45 min, rongi peeti kinni. Selle
ajaga saime juba täitsa sõbraks ning kui pungitavate silmadega paks tuli,
siis ta lihtsalt pani end maksma ning võisin rongi tagasi minna. Vahepeal
pidin muidugi näitama erinevaid õpilaspileteid (Eesti, Kreeka). Ma küsisin
ka,et miks nii kahtlustavad, siis tsikk vastas, et neil on eestlastega
probleeme olnud. Ma ei saa aru, mis üllatus see on, kui inimene reisib ja
neile tundus üsna uskumatu, et võõral maal saab õppida. Ülejäänud reis
läks sujuvalt. Rongis Volose suunal, suudleva paarikese naispool aitas
meespoolt käega kaasa. Siuke toredam kõrvalepõige.

no change, I don´t change

I have been waiting and waiting. My life with you is waiting. Waiting today to share my happiness about my first grade here in Greece, waiting in Estonia, when you come and I can feel free, waiting in planes, buses, trains, ships. Waiting my period to come, waiting my prom-dress to get ready, waiting to find an apartment, waiting your letter, waiting your call. Waiting you to forgive me, waiting to say I am sorry, waiting to be calm, waiting to be healthy.
I am tired, I am so tired if you only could know.
All quiet in the western front. I am tired, no change, I don´t change.

Süsimustast mullast kerkib üles
Minu tõde iseenda kohta-
Ma olen ikka veel JUMAL
Raisk!

Sosinad

Langen kui ingel su vasemale õlale

Lehvitan tiibu ja kaon su mõttemaalt
Soe õhk riivamas sinu süütut kaela
Öinemaailm karjumas su enesepettust
Akendest sisse, põrandale, kildudeks
Kildude ragin su kohmakate sammude all
Enesepettus lõikab siletina süütusse ihhu
Veretult, valutult ja ühe hingetõmbega
Susi käib mööda rada ja sa värised
Külmast, üksindusest ja meeleheitest
Kahmad teki, kuid see ei leevenda haavu
Su paremas jalas, südames ja hingeaias
Sul on jäänud vaid hetk enne kui langed
Sügavsinisesse linnaõhku, suplema
Enda suguste-tiibadeta inglite hulka
Mina olen sel hetkel juba läinud
Kellegi teise õnnetu õlale
Mõtteid sosistama
”Mis oleks kui...”