Põrgut pole olemas

„Põrgut pole olemas!“
Karjusid sa mulle näkku ja silusid oma seelikuvolte. Ma ei märganud su vasemas silmanurgas pisarat, selle asemel ma märkasin sinu selja taga tõusvat päikest. See hommik tuli teisiti, nagu ka õhtu oli läinud teisit. Läinud uude hommikusse mööda küünlavalgushelki.
„Miks sa nii arvad?“
Sa viskasid asjalikult ja veidi ülbelt jala üle põlve ja otsisid oma taskust suitsupaki. Minu käsi läks masinlikult parema tasku juurde, leidsin välgumihkli ja süütasin su ootava sigareti. Kõik nagu vanasti.
„Sest... nii on!“ kiire mahv alla ja kiirelt välja. Käsi sirutub graatsiliselt kõrgustesse ja suu ahmib mürki. Ma mäletan sind seal tänaval, kui me esimest korda kohtusime. Sul ei olnud tuld ja minul, kui kogenud pasiivsel suitsetajal oli välgumihkel alati taskus ja ma pakkusin sulle tuld. Pakkusin sulle kübeke soojust. Mida sul sel hetkel nii palju oli vaja. Pakkusin tuld ja ennast. Oli selline aeg. Püüdmise aeg.
„On, ei ole vastus.“
Keerutan näppude vahel lõvi peadega tulemasinat. Ühel poolt saab tuld ja teisel pool on õllepudelite avaja. Jah, ma kutsusin su õllele pärast seda kui sa tegid märkuse mu tulemasin kohta. Tibimaknet.
„Sa tead, et ma tean seda. Sa tead seda isegi, aga ei usu.“
„Usku pole olemas...“ ütlesin vaikselt, pigem enesele kui sulle. Sa teadis nüüd rohkem kui mina. Tollal oli kõik teisiti.
„Seda sa räägid kogu aeg. Sina oled see 25%, kes usub, et ei usu. Päh!“
Sa kustutasid oma koni vastu minu metallist lambijalga. Ma tahtsin sind keelata, aga ei julgenud. Koni lendas sinu nipsust prügikorvi ja kadus kortsus paberite vahele. Ma kirjutan maailma valu enese paberile ja maksan ka veel selle eest ise. Selle eest, et maailmal saaks kergem. Kes minu valu üleskirjutab?
„Sa tead. Tegelikult oled sinagi selles veerandis. Ükski võõras tuli ei muuda seda.“


„Tibimaknet!“
Ütles ta punastades või oli külm sügistuul ta põsed liigsest puudutamisest punaseks hõõrunud.
„Ei lihtsalt olen praktik. Mulle meeldib õlu ja suitsule tuld pakkuda. Nii lihtne see ongi.“
Ta tõmbas elegantselt suitu oma kopsutesse.
„Kas sa ei tahaks minuga õlut jooma tulla?“
Ta kohmetus ja puhus katkendlikult suitsu välja.
„Praegu? Praeguse ilmaga?“
Keerutasin tulemasinat näppude vahel, see oli mul kombeks alati, kui ma olin närvis või kohmetu. Halb harjumus, parem kui suitsetamine.
„Miks mitte, suvi pole ju veel päris läbi ja lumi pole veel ka tulnud. Õige aeg pargipingil pudelikene võtta.“

Me kõndisime läbi tuulekoridori ja sinu suits lahkus meist kiirelt, tuldud teed tagasi. Inimesed sammusid meile vastu ja ei naeratanud kordagi sellele maailmale. Meie naeratasime endile ja kogemata ka maailmale.

Istusime pargipingil ja nautisime külmunud sõrmede tukseid pruunil pudelil. Ta rääkis end mulle lahti, ma olin pealtvaataja sellele, kuidas ta oli enda lahkaja. Ta rääkis ja mina kuulasin.
Ühel hetkel ma avastasin, et pudeli asemel on näppude vahele sattunud tema käed ja nüüd kuulab tema. Vahel hirmunud, vahel kurb.
Ja õhtust oli saanud hommik.


„Ma lähen...“ ütlesin vaikselt, enesele kõrva pigem.
Sa vaid istusid ja noogutasid. Sa teadsid paremini.
„Tõesti on aeg sind välja vahetada.“
„Tead mis, see et sa uue kaaslase said ei muuda midagi, mina jään ikkagi alles.“
Ma süütan sulle uue sigareti ja sa ahmid seda see kord aeglasemalt.
„Jumal, kes otsib põrgut.“
Pahmakas tõuseb aeglaselt üles.
„Kurat, kes ei tunnista põrgu olemasolu. Kas me ei ole mitte ilus paar“ tõusen ja lahkun.
Sa jääd veel päikesetõusu suitsetama.