jäänõelad

Astusin mööda linnatänavat, jääkirme talla all ragises ja linnud taeva poole lendasid. Ma ei saanud aru, miks kõik nii pidi minema, samas ma olin meeletult õnnelik, et sain tunda seda jääd oma talla all. Mis siis, et külm ja raske oli olla, vähemalt ma tundsin midagigi. Tõsi, ma pole kunagi mõelnud, et milline näeb välja hommik, kus ma tunne ja samas ei tunne midagi. Jäänõelad torgivad mind, aga samas on mu hing puhas ja sees ei piina mind ükski köis. Tunne mida pole kunagi varem tundnud, võib-olla lapsena, aga seda hetke ma ei mäleta.
Kõndisin edasi ja tundsin kuidas inimeste unised pilgud mu selga sõid. Nad olid näljased ja väsinud öisest unest. Unest, kus nad põgenesid iseenda eest nii meeletult, et jalad joosti lühikeseks ja villidest said augud. Enne ärkamist said nad teada, et nad olid jooksnud mööda oravaratast. Kuid avades silmad, nad unustasid kõik selle tõe ja imestasid oma väsimuse üle. Iga sportlane on pärast võistlust väsinud või peaks neid hoopis sõdalastega võrdlema.
Ma ei teinud nendest välja, kõndisin aina edasi. Nad teadsid alateadlikult, et mina olin võitnud öise lahingu. Kadedus piitsutas mu selga, kuid see andis vaid jõudu juurde.
Mõned nõrgemad pöörasid pilgu, kui nägid mind tulemas, mõned ajasid selja sirgu ja käe rusikasse, mõned ei märganudki mind. Rutiin oli neid lühinägelikke juba nüristanud ja rattale tõmmanud.
Keegi ei tulnud ja keegi ei kaitsenud mind. Ma vajasin kaitset iseenda hulluse eest. Selle tundmisiha eest, selle eest, mis mind tappa tahtis. Kas pole mitte ilus surm?
Päike oli juba kõrgel ja tänav hakkas lõppema ja ka mu tundmisiha vähenes. Ma sain kogemuse võrra rikkamaks, aga mõnda kogemust ei ole alati hea saada ja mõnest on võimalik eemale hoida. Seega ma panin endale villased sokid jalga ja nende peale tõmbasin viis numbrit suuremad saapad ja astusin väga vaikselt edasi kodupoole. Lootes, et varbad jäävad alles sellest rännakust.
Jäänõelad ikka torkisid mu varbavahesid, aga nüüd ma teadsin, et nad sulavad...