öö

laman su kõrval katkendlikult
hing ühesrütmis sinuga
olen haavatud hunt
enese hirmus

kardan

liigutada
puudutada
hingata
elada

öö möödub segaduses sipeldes
õige ja hää on kaotanud sihi
ja pimedusest saanud hommik
raske on olla niisama endaga

sina magad ilma et märkaks
kuidas ma vaatan su rahu
ja kirun enda saamatust

hommikul kaon
nagu vari pimedusse
ütlemata sõnad
jäävad kuulmata
ja sina jääd magama
teadmatusse