Laserid teevad naistele head!

Nädalavahetusel maal seeni, kartuleid ja tammetõrusid korjates jõudsin arusaamisele, kuivõrd vajalikud on naistele laserid. Mõtle, kui kerge oleks sügisesest metsast leida seeni. Praegu pinguta silmad pealuust välja, et eristada kollakaid kaselehti kukeseentest või siis kukeseeni kollakatest kaselehtedest. Mustad seened, need mõrkjalt maitsvad hilissügisesed hõrgutised poleks enam kunagi probleem. Paned aga seenelaseri pähe (vaimusilmas näen, et see võiks olla nagu öise orienteeruja pealamp) ja piiks-piiks leiab ta kätte seene asukoha. Eri seente jaoks võiks olla eri valgus, siis kohe tead, mis kastet õhtul kardokate juurde pakkuda on. Ilmselgelt võiks laseri valgus olla seotud seene loodusliku värvusega - kukeseente jaoks kollakas, mustade seente jaoks must või äärmisel juhul tumesinine või tumelilla, puravike jaoks pruun, riisikate jaoks roosa, pilvikute (noh, neid on küll väga erinevaid värve) jaoks ütleme, et roheline, sest milline muu seen peale sitaseente oleks nii nähtavalt roheline.
Kartulitega on veidi teine tera. Meil on reeglina kahte värvi kartuleid - kas punaseid või valgeid ning üles noppida tuleb kõik. Kartulite puhul võiks olla selline laser, mis avastab mulla alt kartuli olemasolu. Laupäeval tegin maal järelnoppimist ja mulla alt tuli kahe koti jagu kartuleid välja, kindlasti on seal veelgi.
Laserite teemaga tulevad mul alati mehed meelde, sest tõepoolest, peaaegu kahekümneviiesena olen valmis välja käima suure summa raha laseri eest, mis näeks mehi läbi ja annaks punase ALERT-iga teada, et minu ees on järjekordne dushbag. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui taoline laser mind lausa näpistaks, kui juhtun mingile viletsale ja tulevikuta isendile naeratama. Selle tulemusel ei peaks ma tegema statistikat, et 60% igasugustest lähisuhetest on kui metsa sittumine.
Võimalik, et minu laser vaikiks pidevalt või siis annaks punase valguse ja äreva piiksumisega teada, et silmapiiril olev isend on paadunud sitakott. Seega peaks laser olema seotud minu kõrgete nõudmistega ja igasuguste tulevikustsenaariumitega, sest kunagi ei saa ennustada, milliseks kujuneb minu ja tol hetkel välja valitud isendi edaspidine saatus.
Hetkel, mil olen 100%-lise tõenäosusega töötu, on lootust arvata, et laser tõepoolest leiabki kedagi sobivat, sest ega halval ajal pirtsutada saa. Peab leppima ka poolmürgiste seente ja eelmise talve kartulitega. Kõik on hetkeolukorra küsimus.

Verine jaanuar

Jaanuaris otsustasin ära, et ma pole niivõrd rindupeksja, kui rinduimeja ja lasin verd. Nii endal kui teistel. Veristumine, verepuhastus, vabanemine, vabastus. Kirjeldan kergelt üht situatsiooni: lembehetke-taoline sulgimine tibuga ja korraga meeletu karjatus ja verepurse. Tibu tibukollase kasuka vahelt ilmusid väikesed punased täpikesed, mis muudkui laienesid ja laienesid. Tibu rapsis nokaga, haaras udemeist siit ja sulgedest sealt, kuid juba nirisesid ojajad verenired mööda tibuvarbaid alla. Ja siis oli justkui minu kord. Veristusin köögis. Punnpõsksed vaarikapoisid, hoidmas tihedasti üksteise vastu, embamas mahlakaid külgesid, seotud sügavkülma härmaniitidega. Tillukene nukukööginuga mu peos, toksimas vaarikaid nende intiimsest embusest ja TRAHH läbi sõrme. Tilk, tilk, tilk langes tumepunane verepisar lauale ja solps, solps, solps jooksis sinna juurde silmapisar ja sellest sai üks tore siirupivärvi loiguke, millesse tibu korrapealt noka sisse kastis, tõstis pea, punnitas silma, vaatas kord ühele ja siis teisele poole ning kulistaski kurgukesse. Aga mina sidusin plaastri ümber sõrme, panin pea tibu õlale ja kordasin endale, et küllap on see kuidagi mulle vajalik. Nii ju targad inimesed ütlevad, aga kas see on tõsi, seda ma lihtsalt ei tea.