Ühtviisi raske on mõista end ja igavikku. Sa külastad mind tihti, just nimelt unenägudes. Muus maailmas sind enam ei ole. Sa läksid ja jätsid ukse paokile. Paljud minu sõbrad on piilunud, kuid pole julged sisse astuda. Minu õnneks, võib-olla ka sinu õnneks. Ka mina olen piilunud ja isegi proovinud end pettes ust sulgeda.
Sa oled ikka sama noor kui siis. Mäletad, siis kui me aastate taguses Tartus juttu puhusime või siis, kui ma su koju saatsin. Sa oled ikka sama noor ja ilus, mina olen muutnud, vanemaks ja hakkan väsima. Väsima püüdlusest, soovist sulgeda see kuradi uks. Enesetapmise uks, sinu lahti jäetud uks...
No comments:
Post a Comment