Öö

Tasa liikusid kuulid mu pea kohal, seisin liikumatult, lootsin parimat. Üks vihises otse minu vasema kõrva kõrvalt. Vaenlane või oma?
Roomasin edasi, sapöörilabidas kõvasti pihku surutud. Roomasin üle kändude ja mustikate. Nende magus lõhn tungis mulle ninna.
Väljas oli pilkane pimedus, üksikud kuulid vihisesid, mõtlematud sõdurid raiskamas oma tagavarasid. Selline pimedus oli vaid käsitsivõitluseks loodud. Kellegi saabas puudutas mu näppe või oli vastu pidi. Labidas löögi valmis ja käsi kobamas üles poole, juuste poole. Loodan, et on pöetud pea. Tundmatu käsi liikus samuti minu poole. Ma teadsin, et tal on samuti labidas või püssipära löögi ootuses.
Mu käsi puutus pead- pikad juuksed.
Mu käsi langes, kui unes ja lajatas talle labidaga pähe. Veel ja veel... veel.
Oiged kostsid kuskilt alt poolt, kuhu ma metsikult labidaga lõin. Vaikus.
Anna andeks.
Hommikul kohtume jälle, kui mul veab.
Roomasin edasi. Samasugused oiged kostsid kõikjalt minu ümber. Oiged polnudki nii võikad, võrreldes luude ragina või matsudega, mis kuulutasid ühe inimese lõppu. See mats, mis lõpetas elu, oli hoopis teise kõlaga. Võimsam...
Keegi oli jälle mu käe alla sattunud. Labidas jälle tõusis...
Võõras...
Löök!