Ükskord sõitsin oma uue vana rattaga ja porilaua kruvi kadus ära. Ainus saadavalolev kinnitusvahend oli kõrvaklappide juhe ning pärast seda olen totaalses pimeduses ja kusjuures see juhtus juba septembri alguses. Täna tundsin erilist vajadust muusika ja mis peamine, eraldumise tarvis. Tulin hommikul odava bussiga Tartusse, jah, selline on ka olemas ning hoidsin visalt kotti kõrvalistmel, et mõni joodik või hullumeelne minu kõrvale ei istuks. Seevastu istus paks vanamammi, kes hingas suure kärinaga, mis minus, kui haigustepelgajas tekitas üsnagi suurt ärevust. Katsin käed kõrvadega, ei midagi, kärin jõudis minuni ja tekitas ärevust, mis ei ole sugugi hea esmaspäeva hommikul enne kooli. Tahtsin toppida salvrätikutükke kõrva, aga mul polnud isegi vana salvrätikut, sest nohu sai mul jumal tänatud! kahe nädala eest läbi ning kõik taskurätid olen minema visanud. Võitlesin kärinaga terve tee Tartuni ja siis paks proua pressis kiiruga maha. Ega tal ise oli küll ükskõik, kas ta tekitab kelleski neuroose või ei.
Mina vajaks uusi kõrvaklappe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment