käpad

Sammud kajasid pilkases koridoris mulle vastu ja lamp vilksas sammude taktis. Viienda korruse rahvas norinal magas, seitsmendal korrusel oli kuulda peomeeleolu, kaheksandal keegi kellegagi armastust jagas ja üheksas oli vaikusesse uppunud. Avasin raginal ukse ja tahtsin hüüda.
„Hei, ma olen kodus!“
Sõnasabast sain kinni haaratud ja huultele tekkis vaid vaikne hei, millele vastasid valged käpad mu ketsi ninal ja hulk valgeid karvu mu püksisäärel. Tegin paar pailiigutust, et käivitada tema mootor ja tunda, kuidas üksindus nurkadesse varju hiilib. Tulesid ma põlema ei lülitanud, sest kurkide kasvamiskuma on niigi minu tuppa tunginud ja pimedust nagunii ei ole minu juures kunagi. Ma igatsen pimedust ja seda, et ei näe iseennast.
Avan külmkapi ja valgus silmi värvikalt kõrvetab. Tühi nagu minagi. Haaran alumiselt riiulilt pooliku kassitoidu. Teen nurrumasina õnnelikumaks, panen ka uue vee ja krõbinaid.
Homme peab poodi minema ja ka tööle peaks tagasi minema. Aitab küll sellest varjus käimisest ja enese uputamisest. Edasi tuleb elada. Ja kass tahab elada. Ta vajab toitu. Mina vajan ka toitu, aga seda ei müüda poes.
Avan akna ja lasen suurema koguse valgust tuppa ja sellele lisanud ka karge sügistuul. Seisan ja vaatan välja, kus kunagi ei lasta tulesid ära. Kogu maailm on kollane ja üksindus hiilib nurkadest aknale.
Ma astun
Tema astus
Ma astun
Järgi.

Kass limpsis kausi puhtaks ja otsis peremeest, keda saaks koos paari portsu valgete karvadega tänada. Kelle rinnale end kerra tõmmata ja unistada sellest, et varsti oleks jälle suvi ja ta võetaks maale kaasa, kus oleks veel kasse ja p ä r i s hiiri. Kass märkas vaid lahtist akent ning seda, et mitte kunagi varem pole siin nii pime olnud. Kollane kuma oli kustunud.