tõehetk

Ja kodu tal on pimedas, väljas ja kõrgustes. Kodu on tal kõikjal, kuhu silm tal eksleb. Ta on otsija, kes on kaotanud otsitava ja selle mõtte. Ta on teel eikuhugi ja vahel tuleb ta eikuskilt, märkamata seda. Ta otsib kinnisilmi avatud mõtteid, silmalaugudele joonistatud silmad vilamas öövalguses.
Tee peal olemise valu ja rõõm segavad ta meeli ühtlaseks supiks.
Ta otsib seda õiget hetke, kus kõik oleks ilus, et anduda õnnele. Tahes tahtmata viivad kinnised silmad ta hirmuga kaasa ja ta kaob. Võtab varnast mantli ja surub mütsi pähe ning astub külma talve kätte- asub jälle teele. Uut hetke otsima, uut hinge otsima, uut end otsima.
Kahetsus ja valu käib ta südamest läbi, kui möödunud tee virvendus ei lase tast lahti. Kui ta jätkuvalt näeb möödunud teed enda kõrval looklemas, kurvalt ja nukralt.
Tal on ikkagi uued teed, sest nii on õige. Vahel ju on...

Malack-al-haq