Kirjutamata tõde helgib öises taevas ja naerab mu üle. Hammasterida kui linnutee sihitus. Sinu kingitud roos ootab aega, mil langevad kõik ta lehed ja okkad, keegi ei viska teda enne minema. Enne kui ta on vaba kõigest üleliigsest. Tähtis oli kinkimine, mitte see, mis ma toa nurka seisma panin.
Öised lubadused kaovad koos päikesega, hommiku kohv peseb su huulte maitse mu huulilt.
„Kas sa suhkrut ka tahad?“
Nii argine kõne, argine olek, kaugustes kompimine. Oleme tagasi seal, kus olime hommikul- sõbrad, tuttavad, lihtsalt inimesed.
„Ei...“
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment