Orjastatud maailm rühib vaikides valguse poole. Liivaterad hinge kriibivad, tuul kisub silmad ja vihk peseb tervemõistuse rentsli sügavikku. Kuid maailm jätkab lonkaval sammul teed, aevastab ja jätkab. Seiskunud süda ei lähe enam käima, vaikseks jääb maailma põu. Vihm veel sahiseb...
Järjekordne lõpp.
Kas pole ilus
***
Kirjutamata seadused looklevad mahajäetud mõtete alleel. Nad teadvad, et nad valitsevad maad ja vahel ka ilma.
Allumatud lüüakse porri hirmu saaste poolt. Kõik, mis erineb on vale, sest tõde on rutiin.
Hammasrattad mõistavad väikse mõttetalgu hukka. Tundetuks muutunud Jumal viskab solki kaela, alumise rahva rõõmupäevad.
Surnute sammude mineviku saabastes, vikat kraapsamas mulda ja rong enesetapjaid nülgimas.
Vabadus eksisteerimist kaotab ja hetk igavikuks muutub. Tänapäeva ühiskond oksendab ilmsüütuid värdjaid rentslisse. Kassipoegadel torgatakse silmad ja kõik karjuvad rõõmust.
No comments:
Post a Comment