Sõdade rahu on süttinud meie südametes, kuulid vihisevad peadest mööda, plahvatused võtavad kõrvakuulmise, kuid meie jääme. Vaatan su siniseid silmi ja muud polegi siin maailma prügis. Südamed löövad ühes taktis, kuid me ei kuule seda, sest granaat vallutab heli. Käsi riivab kätt, pulsid teretavad, südamed jätavad löögi vahele, et kiiremini põksuma hakata.
Inimesed surevad meie ümber ja vaid naeratame teineteise suule. Mul on üks mõte ja ma aiman, et sulgi on sama idee. Lähenen sulle ja astun miinile, olen paigale naelutatud ja ootan su sammu enda kõrvale.
Sa lähened mulle, me suud kohtuvad, ümberringi surevad inimesed. Seisame teineteise embuses miinil, haaran püssi ja hüppan...
Sõjamöll käib ümberringi, kuid minu süda on taas vaba ja rahulik. Surnud ei armasta.
No comments:
Post a Comment