sõna

Ma karjusin sulle kõrva vaid ühe sõna. Sa ei mõistnud ja minagi ei saanud aru, mida ma mõtlesin, aga nii oli parem. Enda arust oli parem. Karjusin kuni arvasin, et nii ongi mulle parem. Vist ongi, aga ma olen niigi rööpast ja rattast maha jäänud. Karjusin. Nii kaua kuni uskusin, et see on mul käes.
Öö, muusika, tants...
Mu meeli kõrvetab sinu hapralt magus lõhn. Sa jäid meelde, tead sa seda...
Läksin, kadusin, sest kartsin kaotada üht, mida mul polegi.
Viskan vett silmadele ja loodan, et kõik laabub.
Keegi nutab mu õlal ja saab enda elu korraks korda, mul pole kellegi õlal nutta. Sa oled juba läinud, ma isegi heaaegakäe andnud. Me ei kohtu enam kunagi, vist. Kuid su huulepulga lõhna ajan ikka taga. Punasejuukseline kaunitar... Vahel ju võib.
Karjun endale ikka, vahel sosistan.
Vabadus!
Vabadus?
Vabadus...
Asi mida ihkan, asi mida pole olemas.

Minu jaoks.