Langen kui ingel su vasemale õlale
Lehvitan tiibu ja kaon su mõttemaalt
Soe õhk riivamas sinu süütut kaela
Öinemaailm karjumas su enesepettust
Akendest sisse, põrandale, kildudeks
Kildude ragin su kohmakate sammude all
Enesepettus lõikab siletina süütusse ihhu
Veretult, valutult ja ühe hingetõmbega
Susi käib mööda rada ja sa värised
Külmast, üksindusest ja meeleheitest
Kahmad teki, kuid see ei leevenda haavu
Su paremas jalas, südames ja hingeaias
Sul on jäänud vaid hetk enne kui langed
Sügavsinisesse linnaõhku, suplema
Enda suguste-tiibadeta inglite hulka
Mina olen sel hetkel juba läinud
Kellegi teise õnnetu õlale
Mõtteid sosistama
”Mis oleks kui...”
No comments:
Post a Comment