010110

Sisenemine kiire ja kindel, kontrollist läbi ilma piletita. Olen sees maailma keerukas katlas ja ootan vaid kulpi, mis segaks mu kokku teistega. Tuttavad kujud ilmuvad üksteise järgi silmisse ja kaovad kiiremini kui tuhk tuuleteel. Istun vaikuses ja jälgin, kuidas inimesed trügivad must mööda ja tutvuvad vanade sõbradega ja naeratavad meelalt vaenlastele. Joovad ja kallavad kogemata ka minu käistele. Vasemal on õlu ja paremal valge vein. Alexander ja tundmatu mark. Mees ja naine.
Hingan sisse juttudest paksu õhku ja tunnen kuidas talvine kargus mööda nurgataguseid minu poole teel on. Ta tuleb ja tervitab mind uue aasta puhul. Ma naeratan talle väheke, pigem muigan, sest ta kaotab kiirelt end ja muutub jutust paksuks.
Mõne üksikuga paar sõna juttu puhun ja räägin enda tulevikust ja plaanidest. Vanad küsivad tuntud küsimusi, uued tuttavad uurivad algust. Kokkulepe tundmatuga viib kohtumiseni, mis lõpeb kiirelt. Vanus vedas jälle alt. Eks ma ootan, mul aega on.
Sõbraga tantsu trallida ülemisel korrusel ja tunda massi osatähtsust eluteel. Vaikides kaon lihaletilt. Kohtun jälle ühe saatanliku punapeaga- mängurite kuningannaga. Pilk kohtub ja kadumas ta jälle on indiviidi hallimassi.
Siit-sealt kostub uusaastatervitusi ja kallistamismatse ning naeru, nii südamlikke kui kunstlikke. Tavalised elunäitemängud. Paar inimhinge on nurka vajunud ja proovivad toime tulla sisemise keeristomiga. Üks annab alla ja laseb endast välja kõik selle, mis kunagi nii mõnuga oli alla neelatud. Mass tõmbub eemale ja kaob ruumist. Iga üks on üksi iseendaga. Kuid koht, kus istun on ju mõeldud teiste leidmiseks. Vastuolu katlas. Kulp keeruta mind!
Voog viib kokku mu võluriga. „Hõisaa ja pudel rummi!“ minu poolne tervitus on öeldud ja edasi algab jutt temast. Ennusta mulle! Võlutrikid jäävad ära kuid spontaansest kallistusest tekib kompamis teekond. Üksteist ilma tagajärgedeta.
„Mis su nimi on?“
„Las jääb see saladuseks... Lähme...“
„Võtame endile veel kolm minutit.“
„Miks kolm?“
„Miks mitte...“
Kiired lahkumis sammud ja unustamine. Võlurid ja piraadid pole kunagi kokku sobinud. Kogemustekogujate katel on täis nii sulelisi kui karvaseid ning ka otsijaid ja leidjaid.
Kulbivooludes edasi kulgedes kargest talveöö voogudest läbi ja kõrgusi muutes satun ma jälle sinna lihaletile, kus on õnneks liialt pime, et keegi kedagi osta saaks. Näpuga vaid katsuda kui hästi läheb. Naerusuine helk korraks valgemas nurgas läbi käis ja seegi oli vaid korraks. Inimesed on kuidagi kurvad, väsinud ja liialt purjus. Üksikud tantsuhullud vehvad kätega ja ei märka ümbirtsevat ning ma laveerin nende vahel õllepurki kaitstes. Olen emalõvi.
Alla sammun ning teelt püüan kinni punapea. Algab mäng, mille lõpptulem on juba ammu paika pandud: mina kaotan. Kuid mäng ise on tähtsam kui tulem. Kombin sõnadega ta mõttemaailma, ma ei mõista ja ta keerutab. Tõeline mängur. Lähme lahku, mulle jääb kaotuse maik ja ninna tema lõhn, mis suudab mind alati hulutada.
„Ma mängin, sest sulle meeldib, et ma sinuga mängin.“
Tõdede kaja jääb veel viivuks minuga kaasa ja suitsulõhn nurgatagustest lämmatab tema aroomi. Kaotuste mängur.
Keeris viib mu tagasi sinna, kus kõik algas kunagi ammu. Inimesed on teised, tunded on muutunud ning julgust on rohkem. Kummaline kohtumine maalri preiliga ning uppuvalt sügavad jutuajamised tema kaasaga. Mulle meeldib sõita vee pinnal, mitte seal põhjas – põhimõtete vahel. Põhimõtteid järgides on tahestahtmata oht uppuda elumerre ja surnud piraat pole elus piraat.
Lahkumis sosinad ning mantlite selga tõmbamise kahin. Lahkumis kallistused ja käepigistused, kommete jada keset kombetallituse altarit. Tõsiselt mõeldud sõnad jäävad püsima hinge keeltele, suu ütleb kõike mida peab. Haaran nukul käe ja sammun pea ees kargesse hommikusse. See kord naeran täiel häälel ja südamest, siin pole jutuvada, mis tapaks selle karguse ja tema kavala tervituse. Olen õnnelik seikleja täiskuu neljapäeval. Olen elusalt katlast väljunud ning keegi pole proovind mind jõhkralt omada. Mängurile kaotanud ja võlurit kombatud ning nuku võtsin kahetsusega oma südames kaasa. Mõni jääb, et oleks millest hommikuvalguses mõelda.