punaseks tõmbund taevas
seletab päikesetõusu valu
sünnitame koos
karjume koos
ja pärast peksame päeva vastu seina puruks
ikka koos
veed tulevad
ja järved upuvad
nagu ka need poolsada elutapjat
kes viina kõrvale vett ahmisid
liitrite kaupa
(mis tegelikult on ka minu võimalik tulevikustsenaarium)
vääksuv päevalaps
karjub tühjadel tänavatel
armastuslaule möödujatele
ja kitarr on häälest ära nagu muiste
aga keegi ei mäleta seda homme enam
esimesed õlled saab suhu kallatud
prügikonteinerite vahel oksendades
varvaste vahele satub eilne viiner
seda nimetatakse puberteediks
ja esimene pidu on peetud
kellaviietee on välja vahetanud
lähikontakt tulnukaga
(kes küll järele mõeldes oli päris osav)
suhkrut ja piima selles aktis ei pandud
ning lusikad ei kõlksunud
uued punakad kiired vaid pikendavad agooniat
verepirtsmete vahele satuvad klaasikillud
rummipudeli kaelalt
löön sest armastan
joon sest peied tuleb ju pidada
mahalöödud päeva auks
No comments:
Post a Comment