Eile, keksides Vabadusristil ja pendeldadse Vabaduse väljaku rulatajate vahel, tungisid meie noka(nina)sõõrmetesse magusad lõhnad. Mina, kes ma olen rämpstoiduvastane, arvasin, et raudselt on kuskil ümberläinud popkorninõu või on mõni illikuku lapseke pillanud torbikust jäätisepalli. Doktor pööras oma targa pea viltu, kratsis jalaga kõrvatagust ja juba ta keksiski maitsvate lõhnade suunas. Juba Piibel ütleb, et naine peab mehe sõna kuulama, seega tippisin vastpediküüritud küünte klõbinal doktorile järele. Magus lõhn tuli järjest lähemale, doktor siugleski üle autostraadi ja asus populaarse söögikoha Söögiplatsi eest teri noka vahele tõmbama.
Mina olen maalt pärit, tean väga hästi, milline on kvaliteetne tera ja milline puhas pask.Tera oli hea, tugev, ausalt külvatud, umbrohutõrjet tehtud ei oldud, sügisel kenasti maha niidetud, kuivatatud ja salve valatud. Silme ees jooksid voogavad rukkiväljad, sinetavad rukkililled ja kaltsaka välimusega talupidajad, kes rukkisaagist end ja oma peret vaevu-vaevu ülal pidasid. Söögiplats oli ostnud just Lõuna-Eesti vaese taluniku kuldpruuniks küpsenud rukist, milleks ta sellise heateo tegi, sellest ma veel aru ei saanud.
Söögiplats on muidu hirmus jõmmide koht, vahepeal viskavad naljatades friika asemel nätsu või äsavad jalaga. Doktori õel on nüüd juba 5 aastat Nike´i märk otsa ees.
Igatahes, vaatasin, kuidas doktor nokkides aina kaugemale läheb ning Söögiplatsi tagauksele läheneb. Uks oli praokil ja selle vahelt imbus tänavale rääsunud rasva haisu.
Tänav oli terades puhas, aga Söögiplatsi põrandal paistis tohutult teri ja saiajuppe ja salatilehekesi ja isegi paar prisket rotti tegid lõksudes viimseid hingetõmbeid. Aga niipea, kui me ukse vahelt sisse siblisime, lendas meie suunas valge lina. Kuuldus rögisevaid hüüatusi: "Võta see tuviraisk kinni." Mind puudutas kellegi kõhnunud sõrm, mis veel enne masu oli restoraniäris head raha teinud, kuid nüüd üritas väljatöötada delikatessi nime all müüdava tuviburksi kontseptsiooni,
Doktor, kaval nagu mu tibuke on, virutas nokaga mutile silma. (Ei tea, mis tast nüüd saab, kui ravikindlustust ka pole.) Käte haare lõtvus, putka sai ääreni kisa täis, ühele täikraele läks burks hingetorru, kuid meie lendasime juba puude latvades.
Iseenesest mõistetavalt saime õhtul palju naerda, kui nokkapidi koos katusel panoraamvaadet nautisime.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment