Udusulgsilmne hirvevasikas, kord palusid, et räägiksin natuke oma minevikust.
2007. aastal hakkasin hullumeelse kiirusega kõhnuma, aga samal ajal kasvas miski minus meeletu kiirusega. Hetkil, mil oma luukerekorjust voodil liigutasin, tundsin, kuidas trullakas peekonpõrsas minus rahulikult sõrgu sügab. Iga väljaoksendatud jogurtiamps oli lisakilo põrsa kuju võtnud üksindusele. Põrsas ruigas mõnust nagu oleks teda tärkavate nisade vahelt sügatud kui okendusvaludes vähkresin.
Kahe kuu möödudes suutsin vaevu seista, kõndimisest rääkimata. Ema kangutas lahti mu rotiuruna mustendava suu ja kallas sinna väikseid peekonpõrsaid tapvaid välismaa kemikaale. Keegi tookord ei teadnud, et peekonpõrsast on saanud kileda kisaga nuumsiga, kelle rasvunud nisad võnkusid igast jalaastest. Siga sõi ära maksa, kopsud, mao, soolikad, põrna, neerud ja maiuspalaks jättis tillukese peksleva südame.
Njämm, mõtles siga ja ilgete kantsude vahele mu imepisike, pidevalt kildudeks purunev ja siis jällegi end koguv südameke kaduski.
Nuumsiga väherdas rahulolust, lasi kogemata peeru ja limpsis veriseid mokki.

Vale pool

Istun möödunud rongis
Ning enesega tõtt vahin
Avastan peegelpildist
Et olen vale pool
Enesekaitse aktis
Saan hoope tuliseid
Ning sõnu külmi
Usust nõretavaid
Lootusest raskeid hoope
Jagan armastusega
Iseenda südamele
Infarktihetkes sirutan
Käe päikesele pihku
Ning rong peatub
Oleviku peatuses

öö...

Vihm sahistab salamisi
Meievahelises maailmas
Jättes veetriibud veerema
Näppude vahelt tühjusesse
Kokkupuutepunkt tühine
Hingeõhu piirimail
Ööd mööda möödun
Sinu enese elust
Jätmata sind külmetama
Alasti vihmapiisamerre
Vaid eneseligi hingepiinad tõmban
Hoian hetked hommikuni kinni
Et saaksid puhtalt minna
Uue päeva mõttetööle
Ning mina kaon
Koos koormaga
Järgmisse öhe

mu pehmete silmadega kallim

Mu valgete, udusulgjate, padjasilmadega kallim, kas oledki nii pehme või petad mind?
Tead, kui täna Sind nägin, tekkis mul meeletu soov heita su südamekujulisele madratsile ning toetada pea padjale, mida katab päevinäinud polosärk.
Muide, mu piimjassilmne kallim, mitmes olen, kelle häbenedes oma tuppa juhatad ja õrnalt lahti riietad. Panid ümber mu külmast kohmetunud keha selle räti, millest õhkub su suurepäraste niuete soojust. Mu kõhetu ihu, takused juuksed, kirvena lõikuvad puusad ja põlved tajumas neid niuete heledaid lakse, rätt kahe higise keha vahel, ühel udusulgsilmad, teisel silmad.
Kui ma suudleksid sind kord, kas ma suudlen ka su elukogemust, su kurbust (kas oled?), su lõbusat bravuurikust, su filosoofiaõpinguid.
Aga kui ma suudleksin su niudeid?
See rätt kõneleb tuhandeid araabiakeelseid jutte niuete plaksumisest siinsamas kevadkülmas Tartus.

Ma pole rinduimeja

Ma ei ime sind enam rindu. Ma ei saa, rind on täis, selles on valu, okset, iiveldust, hullust ja haigust. Pidid olema mulle õhk, kõikjal kohal. Pidid oma kätt hoidma minu kohal, kui see kõik juhtub. Kui juhtub nutt. Kui juhtub naer. Kui juhtun kukkuma (kas aitaksid mind püsti?)
Tegelikult sa oledki minuga. Ärkan rahutuna, silmad verised, ihu krampis, terve öö jooksid mu silme ees. Mu hommikupuder saab sinu näo, greipfruuditinktuurilaigud mu hommikumahlas meenutavad mulle su armast nina, mu hambapesu on mulle kallis.
Loengutes räägid sa mulle kirjanduse asemel armastusest või armastuse asemel meeletult armastatud kirjandusest.
Mu õhtud on sinu päralt. Need sammud trepikojas, ikka kaks astet korraga, sinu lääpatallatud jalanõudes jalgade sirutus üle kahe astme. Varjudes riietad end lahti ja poed mu kaissu. Ja ma ei karda enam. Ma pole kramplikult teki all ja ei köhi närviliselt, sest see tekitab omakorda köha. Ma ei tegele voodis autosugestiooniga, vaid tunnetan su noort värsket keha. Minu esimeste silmaümbruskortude, nugajate puusakontide, kirvena lõikavate põlvede, paberkuiva naha vastas. Ja ma ei mõtle sellele kõigele, sest mul on palju hingata, õhk on kõikjal mu kohal.
Sul on noor keha, sa oled hea.
Ma ei suuda sind näha kõikjal, ma ei taha, et mu tudengitatrapuder oleks sinu nägu. Ma arvan, et me peame kokku saama, see oleks vist ainuke hetk, mil ma sinut ei pea mõtlema, mil sinu nägu ei pea nägema, sest mina olen kui arhitekt ja sina mu Eiffeli torn.

Öö linnatules

Sa magad hommikuses päikeselaigus
Ma mõtlen
Et võin sinuga koos olla järgmised
Kakskümmend seitse aastat
Kuid sa ärkad
Ringutad endast välja tõe
Keerad mulle selja ja norskad
Ma ei saa jääda
Kaon jälle varjuna hommikusse

Näen sind jälle nädala pärast
Zavoodi sisse astumas
Karge sigaretilõhn varjuna kaasas

Mõni kord ma lehvitan sinusugustele
Vahel peidan pilgu õllekannu
Päris tihti vaid noogutan arglikult
Kuid mitte kunagi ma ei puudu neid
Enam

Sind nähes on mu käsi uue ohvri põlvel
Ta ei tea et järgmine kord mind nähes
Ta peidab pilgu
Ning mina jooksen hommikusele bussile
Kiiremini kui iial varem

Ma kardan siduda end
Kuid sind uksel silmates
On mul tunne et võin
Aheldada end köidikutesse
Ning olla sinuga koos järgmised
Kakskümmend kuus aastat

Ning ma lasen käel langeda põlvelt
Haaran lonksatuste vahele oma mantli
Ning kaon enne kui keegi mulle vangi satub

Kuid
Lahkumise vahel võetakse mind
Kinni ning
Meelitatakse jääma siia
Põnevuse värin siristab ajukäärudes
Ning ma jään ja mängin kaasa

Põnevus seob me sõrmed
Tantsupõrandal sõlme
Hingeõhust köetakse kuumaks
Ühinenud helesinine mull

Komistus
Mis muutub löögiks
Jahmatus
Virvendav ehmatus

Faktinentimine
Ta mees oli ka ruumis

Haaran jää
Tõmban mütsi silmini

Ning mõtlen
Et oleks pidanud sulle
Ikkagi tere ütlema
Ning järgmised
Kakskümmend viis aastat
Koos virisema