Sa ajad mind hulluks, sa teed mu haigeks, sa otseses mõttes tapad mu sees igasuguse liikumise, sa oled minust teinud vigase ja invaliidi. Minu päevadest on saanud riismed, tundidest praht, miski ei loe. Ja sa oled ikka edasi. Palun, minu nimel, tee midagi, kao kuhugi ära, uputa end ära, mine maailmaotsa ja karju seal kellegi teise peale. Lõika ennast tükkideks ja heida need koertele ette. Jumala pärast, lase mul elada. Kas mina, kes ma tulin su ette, alasti nagu ma olin, kas mina, pean vaatama su irvet, seda ila, mis niriseb su mokkade vahet. Seda mäda, mida kutsutakse sõnadeks.
Kui ma juba hull pole, siis sinu kohalolu kisub must päevavalgele kõige pakesema pori, mida muidu nimetatakse "kliiniliseks".
Kui ma 4 päeva pärast veel elus olen, siis on see vaid hingitsemine, vegeteerimine, kas suudan veel käte värinal millegi järgi haarata.
Kuidas võis mu tunne sinu vastu kõige suuremaks vihkamiseks areneda.