öö

laman su kõrval katkendlikult
hing ühesrütmis sinuga
olen haavatud hunt
enese hirmus

kardan

liigutada
puudutada
hingata
elada

öö möödub segaduses sipeldes
õige ja hää on kaotanud sihi
ja pimedusest saanud hommik
raske on olla niisama endaga

sina magad ilma et märkaks
kuidas ma vaatan su rahu
ja kirun enda saamatust

hommikul kaon
nagu vari pimedusse
ütlemata sõnad
jäävad kuulmata
ja sina jääd magama
teadmatusse

Põrgut pole olemas

„Põrgut pole olemas!“
Karjusid sa mulle näkku ja silusid oma seelikuvolte. Ma ei märganud su vasemas silmanurgas pisarat, selle asemel ma märkasin sinu selja taga tõusvat päikest. See hommik tuli teisiti, nagu ka õhtu oli läinud teisit. Läinud uude hommikusse mööda küünlavalgushelki.
„Miks sa nii arvad?“
Sa viskasid asjalikult ja veidi ülbelt jala üle põlve ja otsisid oma taskust suitsupaki. Minu käsi läks masinlikult parema tasku juurde, leidsin välgumihkli ja süütasin su ootava sigareti. Kõik nagu vanasti.
„Sest... nii on!“ kiire mahv alla ja kiirelt välja. Käsi sirutub graatsiliselt kõrgustesse ja suu ahmib mürki. Ma mäletan sind seal tänaval, kui me esimest korda kohtusime. Sul ei olnud tuld ja minul, kui kogenud pasiivsel suitsetajal oli välgumihkel alati taskus ja ma pakkusin sulle tuld. Pakkusin sulle kübeke soojust. Mida sul sel hetkel nii palju oli vaja. Pakkusin tuld ja ennast. Oli selline aeg. Püüdmise aeg.
„On, ei ole vastus.“
Keerutan näppude vahel lõvi peadega tulemasinat. Ühel poolt saab tuld ja teisel pool on õllepudelite avaja. Jah, ma kutsusin su õllele pärast seda kui sa tegid märkuse mu tulemasin kohta. Tibimaknet.
„Sa tead, et ma tean seda. Sa tead seda isegi, aga ei usu.“
„Usku pole olemas...“ ütlesin vaikselt, pigem enesele kui sulle. Sa teadis nüüd rohkem kui mina. Tollal oli kõik teisiti.
„Seda sa räägid kogu aeg. Sina oled see 25%, kes usub, et ei usu. Päh!“
Sa kustutasid oma koni vastu minu metallist lambijalga. Ma tahtsin sind keelata, aga ei julgenud. Koni lendas sinu nipsust prügikorvi ja kadus kortsus paberite vahele. Ma kirjutan maailma valu enese paberile ja maksan ka veel selle eest ise. Selle eest, et maailmal saaks kergem. Kes minu valu üleskirjutab?
„Sa tead. Tegelikult oled sinagi selles veerandis. Ükski võõras tuli ei muuda seda.“


„Tibimaknet!“
Ütles ta punastades või oli külm sügistuul ta põsed liigsest puudutamisest punaseks hõõrunud.
„Ei lihtsalt olen praktik. Mulle meeldib õlu ja suitsule tuld pakkuda. Nii lihtne see ongi.“
Ta tõmbas elegantselt suitu oma kopsutesse.
„Kas sa ei tahaks minuga õlut jooma tulla?“
Ta kohmetus ja puhus katkendlikult suitsu välja.
„Praegu? Praeguse ilmaga?“
Keerutasin tulemasinat näppude vahel, see oli mul kombeks alati, kui ma olin närvis või kohmetu. Halb harjumus, parem kui suitsetamine.
„Miks mitte, suvi pole ju veel päris läbi ja lumi pole veel ka tulnud. Õige aeg pargipingil pudelikene võtta.“

Me kõndisime läbi tuulekoridori ja sinu suits lahkus meist kiirelt, tuldud teed tagasi. Inimesed sammusid meile vastu ja ei naeratanud kordagi sellele maailmale. Meie naeratasime endile ja kogemata ka maailmale.

Istusime pargipingil ja nautisime külmunud sõrmede tukseid pruunil pudelil. Ta rääkis end mulle lahti, ma olin pealtvaataja sellele, kuidas ta oli enda lahkaja. Ta rääkis ja mina kuulasin.
Ühel hetkel ma avastasin, et pudeli asemel on näppude vahele sattunud tema käed ja nüüd kuulab tema. Vahel hirmunud, vahel kurb.
Ja õhtust oli saanud hommik.


„Ma lähen...“ ütlesin vaikselt, enesele kõrva pigem.
Sa vaid istusid ja noogutasid. Sa teadsid paremini.
„Tõesti on aeg sind välja vahetada.“
„Tead mis, see et sa uue kaaslase said ei muuda midagi, mina jään ikkagi alles.“
Ma süütan sulle uue sigareti ja sa ahmid seda see kord aeglasemalt.
„Jumal, kes otsib põrgut.“
Pahmakas tõuseb aeglaselt üles.
„Kurat, kes ei tunnista põrgu olemasolu. Kas me ei ole mitte ilus paar“ tõusen ja lahkun.
Sa jääd veel päikesetõusu suitsetama.

Elu

Mis on elu?
Miks küsivad seda valed inimesed.
Minu elu on võitlus. Päeval ja öösel toimub minus asju, mis on väljaspool mu nõrka arusaamist. Koolis ma enam ei käi. Õhtul üritan hommikuid unustada, hommikul üritan õhtuid unustada. Ja sina, mu noor hirvevasikas, sa vaatad pealt, kuidas ma suurte valudega ennast sellest koormast vabastan, et siis korraga tunda taevalikku, lausa deliiriumilaadset heaolu ja seejärel tunda, kuidas tilk-tilga haaval valu ja sopp koguneb. Ma nutan, ma kisendan enda olukorrast inimestele ja mu ema, mu ema, kes oma lapse hääbumist peab kõrvalt nägema, ta ei saa mind mitte kuidagi aidata.
Ma ei tea, kas ma täna öösel magan, lina mu all on kaheks jupiks kärisenud, see on vast toimunud neil hetkedel, mil üritan voodis leida kohta, kus oleks parem, kus torm mu sees kahaneks vaikseks lainetuseks, kus ma saaksin magama jääda ja kõik selle unustada.
Ja iga kord, kui ma ärkan, on see veelgi hullem, juba esimesel sekundil saan aru, et midagi pole muutunud, ma pole imekombel paranenud, mul on ikka halb. Millegipärast on mul alati lootus, et kui ma ärkan, siis oli see kõik vaid halb unenägu.

Isekeskis kahevahel
üksi kurbade mõtetega

Kahevahel iseendaga
hingan võidu maailmaga

Ise kahevahel endaga
räägin tõdede peegeldust

Vahel iseendaga kahekesi
nutan paberisse augu

Kahekesi iseendaga vahel
karjun valgele seinale prao

Ise
Vahel
Kahekesi
Endaga
Jään
Nii
Üksi

Kaks varateismelist noormeest bussis. Artjom ja Anatoli.
Artjom: Mõtle, kui Võrust Tartusse oleks 2 km.
Anatoli: Siis oleks küll igav.
Artjom: Siis ma küll läheksin jala.


Artjom: Aga mõtle, kui oleks 2 cm.
Anatoli naerab.

Artjom: Õhh, sul on sitt püksis.
Anatoli: Ilge värd sa oled.
Artjom: A-hah, räme sitahais on üleval. Sa sittusid püksi.
Anatoli istub üle vahekäigu.

Artjom hakkab mobiilihelinaid kuulama. On mingi klassikaline lugu a la Mozart. Artjom laulab kaasa na-na-na-na. Kui lugu lõpeb paneb jälle algusesse. Pöörub Anatoli poole: See on Anatoli ja tema naise pulmalaul.
Anatoli: Mine persse.
Artjom kuulab helinat edasi. Vähemalt 50 korda küll.

Artjomile helistatakse. Artjom vastab kõva häälega: Jaaaa...olen bussis...ei, emme palavikku pole, ainult köha (köhib torusse)...õu, kas sa saad mulle vastu tulla...ei, tule ikka vastu...las ta tuleb...jah, tsau, no tsau

Bussi tuleb perekond kahe väikese maimikuga. Laste kisa vaigistab Artjomi.

Veresuhkur

tundub et
mu suhkrutase

veres

tõuseb kuu
piirjoontesse

kui näen sind

õhtukleidist

välja
astumas

Sigaret

Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.


Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.


Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.


Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.


***
Suitsetamine võib tappa...

Õpetaja

õpetussõnad kesköisel praamil
linnakuma magavate inimeste vahel
alastus halastab alles jäänutele
tunnetus näppude all pajatab
lahus koos upume üksteisesse
südametunnistuse vaevad hommikupeeglis
äratuskella karjete sees süsimust kahtlus
tagasihoidlikus piinlikus ja kohmetus

Tere hommikust vari
kuhu kuu jäi

lahkumises kiired sammud
lõpetamata tegevus
tuleviku hirmuga
näeme
veel
...

Lugeda oksendamiseni Stendhali

Kõik algas sellest, kui mulle anti koolis Stendhali "Parma klooster" ära lugeda. Lugu on emotsionaalne, tekst pikk ja tihe, täis vihjeid türanniale jne. Mõtlesin, et viskan ühe nädalavahetusega läbi. Teost alustades polnud nagu häda midagi, vahelduseks lugesin saatekava ja kräppe maakonnalehti, kuid kui olin peaaegu 80 lk ära lugenud, siis tundsin, kuidas teose raskus mulle peale on langenud.
Reedesed sümptomid: meeleolu kõikumine, negatiivsed mõtted, väsimus, pinge õlgades.
Laupäeval lugesin oma 150 lk edasi, õhtul olin täiesti eufooriline. Kandsin kotis triikrauda ja kui külm hakkas, siis suskasin pistikusse ja lasin paar korda üle kintsude. Naersin homeeriliselt. Sidusin oma poiss-sõbra käed ja jalad kinni (vastavalt siis käed salliga ja jalad pidžaamapükstega), midagi huvitavat ei juhtunud, vaeseke vingerdas käed salli seest välja.
Pühapäeval üritasin edasi lugeda, ületasin lehekülje numbriga 300. Süda oli paha, lugemine ei läinud kuidagi, nüüd ei teagi, kes mingi tegelane on jne. Ja mis kõige hullem öösel ei tulnud und ka, arvatavasti vähkresin mõni 2 tundi enne, kui ma painavatest Fabrizio del Dongo jne kujudest lahti sain.
Esmaspäeva hommikul algas horror. Tõusin vara üles ja käisin oma väikse ecureuil´i poolt läbi, andsin talle Castaneda ja muffineid. Ta oli minu lugemisest veel haigem kui mina, vabises ainult ja kaebas erinevaid valusid. Ma mõtlesin, et whatever ja läksin bussijaama. Kuna mul oli 30 lk veel lugemata, siis võtsin raamatu kohe pihku ja siis see jama peale hakkaski. Kõige pealt keeras kõhus nagu tsentrifuugiga, ok, panin raamatu kõrvale ja hingasin sügavalt sisse, aitas, seejärel libistasin silmad üle teksti, jälle nagu Tallinn-Stockholm liinil, kui laine kõrgus oli 2 meetrit, panin raamatu uuesti käest, aga hirmus kahju oli juba tehtud.
Tartu bussijaamas hakkas alles kiskuma, suutsin suurivaevu Dorpati juurest mööda minna - ei taha ju sellisele hotellile häbi teha - kui tuli esimene laks ära. Olen varem ka avalikus kohas oksendanud, ükskord juhtus see Nooruse poes ja sellest ajast peale tean tehnikat. Tegelikult on see jube kerge.
Kodus vigisesin valudest ja magu sai tühjaks kui sepalõõts või siis pannkook nagu ütles mu sugulane väiksena.
Ma pean ikka ära mainima, et mul on selle teose kohta homme ettekanne, mis võib tähendada, et juhtub ai-ai. Ma loodan, et mu boefil on parem, ta oli selle minu "Parma kloostri" lugemise pärast nagu ümber vahetatud.
Dämit.

jäänõelad

Astusin mööda linnatänavat, jääkirme talla all ragises ja linnud taeva poole lendasid. Ma ei saanud aru, miks kõik nii pidi minema, samas ma olin meeletult õnnelik, et sain tunda seda jääd oma talla all. Mis siis, et külm ja raske oli olla, vähemalt ma tundsin midagigi. Tõsi, ma pole kunagi mõelnud, et milline näeb välja hommik, kus ma tunne ja samas ei tunne midagi. Jäänõelad torgivad mind, aga samas on mu hing puhas ja sees ei piina mind ükski köis. Tunne mida pole kunagi varem tundnud, võib-olla lapsena, aga seda hetke ma ei mäleta.
Kõndisin edasi ja tundsin kuidas inimeste unised pilgud mu selga sõid. Nad olid näljased ja väsinud öisest unest. Unest, kus nad põgenesid iseenda eest nii meeletult, et jalad joosti lühikeseks ja villidest said augud. Enne ärkamist said nad teada, et nad olid jooksnud mööda oravaratast. Kuid avades silmad, nad unustasid kõik selle tõe ja imestasid oma väsimuse üle. Iga sportlane on pärast võistlust väsinud või peaks neid hoopis sõdalastega võrdlema.
Ma ei teinud nendest välja, kõndisin aina edasi. Nad teadsid alateadlikult, et mina olin võitnud öise lahingu. Kadedus piitsutas mu selga, kuid see andis vaid jõudu juurde.
Mõned nõrgemad pöörasid pilgu, kui nägid mind tulemas, mõned ajasid selja sirgu ja käe rusikasse, mõned ei märganudki mind. Rutiin oli neid lühinägelikke juba nüristanud ja rattale tõmmanud.
Keegi ei tulnud ja keegi ei kaitsenud mind. Ma vajasin kaitset iseenda hulluse eest. Selle tundmisiha eest, selle eest, mis mind tappa tahtis. Kas pole mitte ilus surm?
Päike oli juba kõrgel ja tänav hakkas lõppema ja ka mu tundmisiha vähenes. Ma sain kogemuse võrra rikkamaks, aga mõnda kogemust ei ole alati hea saada ja mõnest on võimalik eemale hoida. Seega ma panin endale villased sokid jalga ja nende peale tõmbasin viis numbrit suuremad saapad ja astusin väga vaikselt edasi kodupoole. Lootes, et varbad jäävad alles sellest rännakust.
Jäänõelad ikka torkisid mu varbavahesid, aga nüüd ma teadsin, et nad sulavad...

Kallim, mu kõigekallim, see noor hirvevasikas musta habemetüükaga varastas täna raamatukogust WC-paberi rulli. See on raamatukogulikult, delikaatselt intelligentne, ilutsemas Maxima prostaliste, karedate rullide kõrval. Kui prantsuse keele kontrolltöö hästi ära teen, siis luban vast endalegi mõne mõnna tõmbe.