Elu

Mis on elu?
Miks küsivad seda valed inimesed.
Minu elu on võitlus. Päeval ja öösel toimub minus asju, mis on väljaspool mu nõrka arusaamist. Koolis ma enam ei käi. Õhtul üritan hommikuid unustada, hommikul üritan õhtuid unustada. Ja sina, mu noor hirvevasikas, sa vaatad pealt, kuidas ma suurte valudega ennast sellest koormast vabastan, et siis korraga tunda taevalikku, lausa deliiriumilaadset heaolu ja seejärel tunda, kuidas tilk-tilga haaval valu ja sopp koguneb. Ma nutan, ma kisendan enda olukorrast inimestele ja mu ema, mu ema, kes oma lapse hääbumist peab kõrvalt nägema, ta ei saa mind mitte kuidagi aidata.
Ma ei tea, kas ma täna öösel magan, lina mu all on kaheks jupiks kärisenud, see on vast toimunud neil hetkedel, mil üritan voodis leida kohta, kus oleks parem, kus torm mu sees kahaneks vaikseks lainetuseks, kus ma saaksin magama jääda ja kõik selle unustada.
Ja iga kord, kui ma ärkan, on see veelgi hullem, juba esimesel sekundil saan aru, et midagi pole muutunud, ma pole imekombel paranenud, mul on ikka halb. Millegipärast on mul alati lootus, et kui ma ärkan, siis oli see kõik vaid halb unenägu.