Lugeda oksendamiseni Stendhali

Kõik algas sellest, kui mulle anti koolis Stendhali "Parma klooster" ära lugeda. Lugu on emotsionaalne, tekst pikk ja tihe, täis vihjeid türanniale jne. Mõtlesin, et viskan ühe nädalavahetusega läbi. Teost alustades polnud nagu häda midagi, vahelduseks lugesin saatekava ja kräppe maakonnalehti, kuid kui olin peaaegu 80 lk ära lugenud, siis tundsin, kuidas teose raskus mulle peale on langenud.
Reedesed sümptomid: meeleolu kõikumine, negatiivsed mõtted, väsimus, pinge õlgades.
Laupäeval lugesin oma 150 lk edasi, õhtul olin täiesti eufooriline. Kandsin kotis triikrauda ja kui külm hakkas, siis suskasin pistikusse ja lasin paar korda üle kintsude. Naersin homeeriliselt. Sidusin oma poiss-sõbra käed ja jalad kinni (vastavalt siis käed salliga ja jalad pidžaamapükstega), midagi huvitavat ei juhtunud, vaeseke vingerdas käed salli seest välja.
Pühapäeval üritasin edasi lugeda, ületasin lehekülje numbriga 300. Süda oli paha, lugemine ei läinud kuidagi, nüüd ei teagi, kes mingi tegelane on jne. Ja mis kõige hullem öösel ei tulnud und ka, arvatavasti vähkresin mõni 2 tundi enne, kui ma painavatest Fabrizio del Dongo jne kujudest lahti sain.
Esmaspäeva hommikul algas horror. Tõusin vara üles ja käisin oma väikse ecureuil´i poolt läbi, andsin talle Castaneda ja muffineid. Ta oli minu lugemisest veel haigem kui mina, vabises ainult ja kaebas erinevaid valusid. Ma mõtlesin, et whatever ja läksin bussijaama. Kuna mul oli 30 lk veel lugemata, siis võtsin raamatu kohe pihku ja siis see jama peale hakkaski. Kõige pealt keeras kõhus nagu tsentrifuugiga, ok, panin raamatu kõrvale ja hingasin sügavalt sisse, aitas, seejärel libistasin silmad üle teksti, jälle nagu Tallinn-Stockholm liinil, kui laine kõrgus oli 2 meetrit, panin raamatu uuesti käest, aga hirmus kahju oli juba tehtud.
Tartu bussijaamas hakkas alles kiskuma, suutsin suurivaevu Dorpati juurest mööda minna - ei taha ju sellisele hotellile häbi teha - kui tuli esimene laks ära. Olen varem ka avalikus kohas oksendanud, ükskord juhtus see Nooruse poes ja sellest ajast peale tean tehnikat. Tegelikult on see jube kerge.
Kodus vigisesin valudest ja magu sai tühjaks kui sepalõõts või siis pannkook nagu ütles mu sugulane väiksena.
Ma pean ikka ära mainima, et mul on selle teose kohta homme ettekanne, mis võib tähendada, et juhtub ai-ai. Ma loodan, et mu boefil on parem, ta oli selle minu "Parma kloostri" lugemise pärast nagu ümber vahetatud.
Dämit.