Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.
Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.
Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.
Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.
***
Suitsetamine võib tappa...
No comments:
Post a Comment