Vanaisa kell

Valgus imbus tükkidena minu magamistuppa, kass ringutas päikeselaigus. Kerisin end kerra ja sulgesin silmad, proovisin oma uneaega pikendada viie minuti võrra. Ma teadsin, et varsti pläriseb mu kõrva ääres vanaisa punane kell. Kell oli vana ja väheke mõlkis ja tagumine külg oli roostes ja üks nupp oli puudu, nupp, millega sai määrata äratuse aega. See oli kadunud juba siis kui ma seda kella esimest korda vanaisa riiulilt alla proovisin tõsta, siis tekkis ka see mõlk. Mu väiksed sõrmed ei suutnud seda rasket tiksuvata rauakolakat käes hoida. Nüüd äratabki kell mind alati kell kuus viisteist. Nagu ka aastaid tagasi vanaisa.
Plärin ehmatas kassi üles, mina ringutasin uniselt ja lõin täiest jõust kella valge nupukese pihta, sest õrnemat kasutust see kell enam ei tundnud. Ta oli vana ja väsinud, mina olin lihtsalt väsinud ja tülpinud. Kuigi oli suvi ja ilmad olid ilusad ja mul polnud ühtki kohustust lähima nädala jooksul, ei suutnud ma ikkagi loobuda sellest äratusest. Kartsin mida maha magada ja samas kartsin mitte enam ärgata. Kass sirutas ja läks kõike teadvalt külmkapi poole, ta teadsin, et ma tõusen püsti ja annan talle väheke konservi. Nii on see ju alati olnud, rutiinselt alati. Mõne üksiku erandiga, aga need vaid kinnitasid rutiiniratta veelgi tugevamini maa külge kinni.
Tõmbasin kardina eest ja vaatasin päikesesse, kass tegi ühe kärsitu kurnäu. Jälgisin pimesi päevaplaani, panin kassile süüa, veegi panin keema, otsisin endale midagi hamba alla, lülitasin maki käima. Beethoven oli geenius, samuti ka Vivaldi.
Minu vanaisa oli ka tubli Eesti mees: töökas, rahulik ja armastas vahetevahel viina visata. Vanaema ma ei mäleta, olin aastane, kui ta manala teele läks. Vanaisal oli sõber, tegelikult naabrimees, kes oli samuti üksi ja nii nad siis vahel reede õhtuti korkisid oma pudelid lahti ja rääkisid vanadest headest aegadest. Kui vedas siis vanaisa tõi kapipõhjast lagedale ka oma vana koti, kus olid igasugused peened asjad. Medalid, nööbid ja peened kirjutusvahendid ja pakkike vanu pilte.
Vanaisa ei lubanud mul kunagi neid asju puutuda, ta ei lubanud ka oma riiulilt midagi puutuda, kuigi ma seda nii tahtsin. Üks õhtu, kui viina oli liialt palju kahele mehele ja vanaisa õhtuks juba norinal magas ja naabrimees tund aega kodupoole komberdas, mõtlesin, et võiks natuke vanaisa riiulil nuuskida. Panen kõik ilusasti tagasi ja keegi ei saagi teadagi.
Vesi kees ära ja ma tegin endale tassi kohvi, istusin kiiktooli. Kass hüppas mulle sülle, istusin seal kuum kohvitass käes, Vivaldi aastaajad kõrvus kostmas ja karvakera süles.
Ronisin vaikselt vanaisa voodile, et seal ulatuda riiulile. Haarasin kõrgustes oleva kella. See pudenes näppude vahelt ja kukkus alla. Esmalt vastu kapinurka ja siis vanaisale pähe. Minu imestuseks ta ei ärganudki ega hakanud minuga riidlema. Vaid lamas ikka edasi ja ka hommikul lamas. Edasine oli keerukas ja raske, millest ma ei mäleta eriti midagi.
Aga ma sain vanaisa kella päris endale. Nüüd äratab see mind, kuni tuleb keegi, kes on liialt kärsitu, et suureks kasvada ja selle mulle pähe kukutab.