Tiivad pihus

Ma tahan lennata.
Mis mind takistab?
Laiskus! Hullud lendurid taevalaotuses ning mina ise.

Olen tolvanite tolvan maakeral jalgupidi kinni. Nii siis esimesena tuleb astuda samm iseenda poole ja siis alles võib mõtlema hakata kuidas endale tiivad varastada.

Linnud on inglid nendele, kes ei näe.
Pimedusemaa printsidele.

Samm, üksjakaks, samm.
Hm, ma jooksen ja nüüd haarame sõrmedega linnu sulesiledast sabast. Kas pole armas?

Sammuke lähemale endale veelgi, sõrmed laskusid suliselt maale. Inglid nutsid sabatut nuttu.
Ma olen kurat.
Saba ja ... sabaga.

Jooksen
Haaran
Kaotan


Tiivad, tiivad jäävad taevasse, inglitele. Selleks, et oleks kuhu oma lörisevat nina pühkida.

Itaalia-Kreeka

Itaaliast Kreekasse läksin eurolinesiga, mis iseenesest oli üllatavalt
normaalne (buss oli soe, sõitis alla 24 h, sain isegi natuke magada. Aga,
mis mind närvi ajab on inimeste suhtumine. See sama vana slaavi ja sovieti
mentaliteet üheskoos, kus keegi ligimesest ei hooli ning vaatab, kuidas
kuiva kasukaga pääseb. Bussirahvas, alates bussijuhtidest, lõpetades
reisijatega olid taolise mentaliteediga bulgaarlased. Alguses polnud
vigagi, üks bussijuht küsis, kas räägin vene keelt ja siis miks ma ei
räägi, olen ju Eestist, siis kuidas ma ei räägi, olen 86ndal sündinud jne.
Alates passikontrollidest läks asi jamaks. Kuna bussikuhtide teated olid
bulgaariakeelsed, siis mina nendest aru ei saanud ja lamasin silmad kinni
rahulikult edasi. Siis järsku tuleb minu juurde paks higine bussijuht ja
koputab õlale ning laseb üsna kurja tooniga pika jutu. Ma siis lõpuks
piiksatasin, et ma ei saa aru. Hiljem sai teada, et tegemist oli
ettevaatustabinõuga, sest piirivalvurid on kärukeerajad ning võivad
magajatega bussi panna näiteks 8 tunniks ootele. Igal piiril uuriti mu
passi niipidi ja naapidi. Järgmine päev jõudsime läbi Serbiast
Bulgaariasse. Serbia majakesed oli tõepoolest lipp lipi peal ja lapp lapi
peal. Igasugusest prahist kokku pandud, telliskivi vaheldumas papi ja
kilega. Huvitavaid pilte oleks sealt saanud. (Muideks itaalias elavad
immigrandid sellistes kilemajades ning hiljuti oli uudis, et koldeke läks
liiga kõva leegiga põlema ning pererahva pisitütreke põles sisse.
Reportereid ei huvitanud, et inimesed metsas kileonnis elavad, vaid see,
et juhuu, hea uudis, laps põles sisse.)Igatahes, Bulgaarias panin pakid
hoiule ja läksin Sofiat avastama. Midagi eriti uudset polnud. Kohati nagu
Tallinn, sovietti täies, vaat et hullemgi, sekka mõni klassitsistlikum
ehitis. Trammid-trollid, ilusad poed, kerjavad vaesed. Muidugi ma eksisin
ära ja siis läks jamaks. Muuseas olin ka Stefanost lahkumise tõttu üsnagi
emotsionaalne ja kui ma veel inimeste poole pöördusin ja nad lihtsalt
mööda jalutasid (enamus tõesti ei oska inglise keelt), siis võttis pisara
lahti. Üks joodik hakkas veel häussa ka ajama. Lõpuks sain ikka
bussijaama. Seal hakkas edasine jama. Võtsin oma suure kohvri ning
hakkasin seda mööda lume ja pori segust massi tarima, et leida
trammipeatus. Muidugi tarisin seda kohvrit, milles muideks oli veel 4km
arvuti, mööda suuri treppe üles ja alla. Mitte keegi ei pööranud peadki.
Lõpuks, kui ma meeleheitlikult ulgusin, tuli üks vanem paarike, kellest
mees rääkis isegi veidi inglise keelt ning helistas mu võõrustajale ning
juhatas mu õigesse kohta. Tänutäheks ütlesin oma aktsendiga spasiiiba.
Huvitaval kombel ütlevad bulgaarlsed omavahel merci, ciao ütlevad ka. Äkki
mingi eks-bloki värk.
Bojo, mu võõrustaja oli normaalne, tööl ei käinud, elas naise kulul. Koos
reisivad ja kasvatavad kassi. Aga hirmsasti külm oli, sest ülla-ülla ka
Bulgaaria on vene gaasisõjas. Hommikul kimasin trammiga raudteejaama ning
rongiga Thessalonikisse. Aga muidugi ei läinud kõik nii hõlpsalt.
Bulgaaria piiril olin ma kahtlusalune nr 1. Esiteks uuris passi üks paks,
kellel silmad pungitasid pealuus ja küsis vene keeles lolle küsimusi, et
kuidas ma Bulgaariasse sain jne. Siis tuli üks blond, kergelt väljakuluva
juuksevärviga tsikk, kes oli muideks boss seal ja küsis, kas vene keelt
räägin. Mina, et ei ja siis ta kurjalt küsis, et miks mitte. Siis käskis
mul oodata ja lahkusime koos rongilt. Seejärel hakkas jälle lolle küsimusi
küsima, et miks ma Kreekasse lähen ja kuidas ma Bulgaariasse sain ja kust
ma tulen ja miks ma üksi reisin. Niimoodi 45 min, rongi peeti kinni. Selle
ajaga saime juba täitsa sõbraks ning kui pungitavate silmadega paks tuli,
siis ta lihtsalt pani end maksma ning võisin rongi tagasi minna. Vahepeal
pidin muidugi näitama erinevaid õpilaspileteid (Eesti, Kreeka). Ma küsisin
ka,et miks nii kahtlustavad, siis tsikk vastas, et neil on eestlastega
probleeme olnud. Ma ei saa aru, mis üllatus see on, kui inimene reisib ja
neile tundus üsna uskumatu, et võõral maal saab õppida. Ülejäänud reis
läks sujuvalt. Rongis Volose suunal, suudleva paarikese naispool aitas
meespoolt käega kaasa. Siuke toredam kõrvalepõige.

no change, I don´t change

I have been waiting and waiting. My life with you is waiting. Waiting today to share my happiness about my first grade here in Greece, waiting in Estonia, when you come and I can feel free, waiting in planes, buses, trains, ships. Waiting my period to come, waiting my prom-dress to get ready, waiting to find an apartment, waiting your letter, waiting your call. Waiting you to forgive me, waiting to say I am sorry, waiting to be calm, waiting to be healthy.
I am tired, I am so tired if you only could know.
All quiet in the western front. I am tired, no change, I don´t change.

Süsimustast mullast kerkib üles
Minu tõde iseenda kohta-
Ma olen ikka veel JUMAL
Raisk!

Sosinad

Langen kui ingel su vasemale õlale

Lehvitan tiibu ja kaon su mõttemaalt
Soe õhk riivamas sinu süütut kaela
Öinemaailm karjumas su enesepettust
Akendest sisse, põrandale, kildudeks
Kildude ragin su kohmakate sammude all
Enesepettus lõikab siletina süütusse ihhu
Veretult, valutult ja ühe hingetõmbega
Susi käib mööda rada ja sa värised
Külmast, üksindusest ja meeleheitest
Kahmad teki, kuid see ei leevenda haavu
Su paremas jalas, südames ja hingeaias
Sul on jäänud vaid hetk enne kui langed
Sügavsinisesse linnaõhku, suplema
Enda suguste-tiibadeta inglite hulka
Mina olen sel hetkel juba läinud
Kellegi teise õnnetu õlale
Mõtteid sosistama
”Mis oleks kui...”