Veresuhkur

tundub et
mu suhkrutase

veres

tõuseb kuu
piirjoontesse

kui näen sind

õhtukleidist

välja
astumas

Sigaret

Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.


Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.


Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.


Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.


***
Suitsetamine võib tappa...

Õpetaja

õpetussõnad kesköisel praamil
linnakuma magavate inimeste vahel
alastus halastab alles jäänutele
tunnetus näppude all pajatab
lahus koos upume üksteisesse
südametunnistuse vaevad hommikupeeglis
äratuskella karjete sees süsimust kahtlus
tagasihoidlikus piinlikus ja kohmetus

Tere hommikust vari
kuhu kuu jäi

lahkumises kiired sammud
lõpetamata tegevus
tuleviku hirmuga
näeme
veel
...

Lugeda oksendamiseni Stendhali

Kõik algas sellest, kui mulle anti koolis Stendhali "Parma klooster" ära lugeda. Lugu on emotsionaalne, tekst pikk ja tihe, täis vihjeid türanniale jne. Mõtlesin, et viskan ühe nädalavahetusega läbi. Teost alustades polnud nagu häda midagi, vahelduseks lugesin saatekava ja kräppe maakonnalehti, kuid kui olin peaaegu 80 lk ära lugenud, siis tundsin, kuidas teose raskus mulle peale on langenud.
Reedesed sümptomid: meeleolu kõikumine, negatiivsed mõtted, väsimus, pinge õlgades.
Laupäeval lugesin oma 150 lk edasi, õhtul olin täiesti eufooriline. Kandsin kotis triikrauda ja kui külm hakkas, siis suskasin pistikusse ja lasin paar korda üle kintsude. Naersin homeeriliselt. Sidusin oma poiss-sõbra käed ja jalad kinni (vastavalt siis käed salliga ja jalad pidžaamapükstega), midagi huvitavat ei juhtunud, vaeseke vingerdas käed salli seest välja.
Pühapäeval üritasin edasi lugeda, ületasin lehekülje numbriga 300. Süda oli paha, lugemine ei läinud kuidagi, nüüd ei teagi, kes mingi tegelane on jne. Ja mis kõige hullem öösel ei tulnud und ka, arvatavasti vähkresin mõni 2 tundi enne, kui ma painavatest Fabrizio del Dongo jne kujudest lahti sain.
Esmaspäeva hommikul algas horror. Tõusin vara üles ja käisin oma väikse ecureuil´i poolt läbi, andsin talle Castaneda ja muffineid. Ta oli minu lugemisest veel haigem kui mina, vabises ainult ja kaebas erinevaid valusid. Ma mõtlesin, et whatever ja läksin bussijaama. Kuna mul oli 30 lk veel lugemata, siis võtsin raamatu kohe pihku ja siis see jama peale hakkaski. Kõige pealt keeras kõhus nagu tsentrifuugiga, ok, panin raamatu kõrvale ja hingasin sügavalt sisse, aitas, seejärel libistasin silmad üle teksti, jälle nagu Tallinn-Stockholm liinil, kui laine kõrgus oli 2 meetrit, panin raamatu uuesti käest, aga hirmus kahju oli juba tehtud.
Tartu bussijaamas hakkas alles kiskuma, suutsin suurivaevu Dorpati juurest mööda minna - ei taha ju sellisele hotellile häbi teha - kui tuli esimene laks ära. Olen varem ka avalikus kohas oksendanud, ükskord juhtus see Nooruse poes ja sellest ajast peale tean tehnikat. Tegelikult on see jube kerge.
Kodus vigisesin valudest ja magu sai tühjaks kui sepalõõts või siis pannkook nagu ütles mu sugulane väiksena.
Ma pean ikka ära mainima, et mul on selle teose kohta homme ettekanne, mis võib tähendada, et juhtub ai-ai. Ma loodan, et mu boefil on parem, ta oli selle minu "Parma kloostri" lugemise pärast nagu ümber vahetatud.
Dämit.

jäänõelad

Astusin mööda linnatänavat, jääkirme talla all ragises ja linnud taeva poole lendasid. Ma ei saanud aru, miks kõik nii pidi minema, samas ma olin meeletult õnnelik, et sain tunda seda jääd oma talla all. Mis siis, et külm ja raske oli olla, vähemalt ma tundsin midagigi. Tõsi, ma pole kunagi mõelnud, et milline näeb välja hommik, kus ma tunne ja samas ei tunne midagi. Jäänõelad torgivad mind, aga samas on mu hing puhas ja sees ei piina mind ükski köis. Tunne mida pole kunagi varem tundnud, võib-olla lapsena, aga seda hetke ma ei mäleta.
Kõndisin edasi ja tundsin kuidas inimeste unised pilgud mu selga sõid. Nad olid näljased ja väsinud öisest unest. Unest, kus nad põgenesid iseenda eest nii meeletult, et jalad joosti lühikeseks ja villidest said augud. Enne ärkamist said nad teada, et nad olid jooksnud mööda oravaratast. Kuid avades silmad, nad unustasid kõik selle tõe ja imestasid oma väsimuse üle. Iga sportlane on pärast võistlust väsinud või peaks neid hoopis sõdalastega võrdlema.
Ma ei teinud nendest välja, kõndisin aina edasi. Nad teadsid alateadlikult, et mina olin võitnud öise lahingu. Kadedus piitsutas mu selga, kuid see andis vaid jõudu juurde.
Mõned nõrgemad pöörasid pilgu, kui nägid mind tulemas, mõned ajasid selja sirgu ja käe rusikasse, mõned ei märganudki mind. Rutiin oli neid lühinägelikke juba nüristanud ja rattale tõmmanud.
Keegi ei tulnud ja keegi ei kaitsenud mind. Ma vajasin kaitset iseenda hulluse eest. Selle tundmisiha eest, selle eest, mis mind tappa tahtis. Kas pole mitte ilus surm?
Päike oli juba kõrgel ja tänav hakkas lõppema ja ka mu tundmisiha vähenes. Ma sain kogemuse võrra rikkamaks, aga mõnda kogemust ei ole alati hea saada ja mõnest on võimalik eemale hoida. Seega ma panin endale villased sokid jalga ja nende peale tõmbasin viis numbrit suuremad saapad ja astusin väga vaikselt edasi kodupoole. Lootes, et varbad jäävad alles sellest rännakust.
Jäänõelad ikka torkisid mu varbavahesid, aga nüüd ma teadsin, et nad sulavad...

Kallim, mu kõigekallim, see noor hirvevasikas musta habemetüükaga varastas täna raamatukogust WC-paberi rulli. See on raamatukogulikult, delikaatselt intelligentne, ilutsemas Maxima prostaliste, karedate rullide kõrval. Kui prantsuse keele kontrolltöö hästi ära teen, siis luban vast endalegi mõne mõnna tõmbe.

Vanaisa kell

Valgus imbus tükkidena minu magamistuppa, kass ringutas päikeselaigus. Kerisin end kerra ja sulgesin silmad, proovisin oma uneaega pikendada viie minuti võrra. Ma teadsin, et varsti pläriseb mu kõrva ääres vanaisa punane kell. Kell oli vana ja väheke mõlkis ja tagumine külg oli roostes ja üks nupp oli puudu, nupp, millega sai määrata äratuse aega. See oli kadunud juba siis kui ma seda kella esimest korda vanaisa riiulilt alla proovisin tõsta, siis tekkis ka see mõlk. Mu väiksed sõrmed ei suutnud seda rasket tiksuvata rauakolakat käes hoida. Nüüd äratabki kell mind alati kell kuus viisteist. Nagu ka aastaid tagasi vanaisa.
Plärin ehmatas kassi üles, mina ringutasin uniselt ja lõin täiest jõust kella valge nupukese pihta, sest õrnemat kasutust see kell enam ei tundnud. Ta oli vana ja väsinud, mina olin lihtsalt väsinud ja tülpinud. Kuigi oli suvi ja ilmad olid ilusad ja mul polnud ühtki kohustust lähima nädala jooksul, ei suutnud ma ikkagi loobuda sellest äratusest. Kartsin mida maha magada ja samas kartsin mitte enam ärgata. Kass sirutas ja läks kõike teadvalt külmkapi poole, ta teadsin, et ma tõusen püsti ja annan talle väheke konservi. Nii on see ju alati olnud, rutiinselt alati. Mõne üksiku erandiga, aga need vaid kinnitasid rutiiniratta veelgi tugevamini maa külge kinni.
Tõmbasin kardina eest ja vaatasin päikesesse, kass tegi ühe kärsitu kurnäu. Jälgisin pimesi päevaplaani, panin kassile süüa, veegi panin keema, otsisin endale midagi hamba alla, lülitasin maki käima. Beethoven oli geenius, samuti ka Vivaldi.
Minu vanaisa oli ka tubli Eesti mees: töökas, rahulik ja armastas vahetevahel viina visata. Vanaema ma ei mäleta, olin aastane, kui ta manala teele läks. Vanaisal oli sõber, tegelikult naabrimees, kes oli samuti üksi ja nii nad siis vahel reede õhtuti korkisid oma pudelid lahti ja rääkisid vanadest headest aegadest. Kui vedas siis vanaisa tõi kapipõhjast lagedale ka oma vana koti, kus olid igasugused peened asjad. Medalid, nööbid ja peened kirjutusvahendid ja pakkike vanu pilte.
Vanaisa ei lubanud mul kunagi neid asju puutuda, ta ei lubanud ka oma riiulilt midagi puutuda, kuigi ma seda nii tahtsin. Üks õhtu, kui viina oli liialt palju kahele mehele ja vanaisa õhtuks juba norinal magas ja naabrimees tund aega kodupoole komberdas, mõtlesin, et võiks natuke vanaisa riiulil nuuskida. Panen kõik ilusasti tagasi ja keegi ei saagi teadagi.
Vesi kees ära ja ma tegin endale tassi kohvi, istusin kiiktooli. Kass hüppas mulle sülle, istusin seal kuum kohvitass käes, Vivaldi aastaajad kõrvus kostmas ja karvakera süles.
Ronisin vaikselt vanaisa voodile, et seal ulatuda riiulile. Haarasin kõrgustes oleva kella. See pudenes näppude vahelt ja kukkus alla. Esmalt vastu kapinurka ja siis vanaisale pähe. Minu imestuseks ta ei ärganudki ega hakanud minuga riidlema. Vaid lamas ikka edasi ja ka hommikul lamas. Edasine oli keerukas ja raske, millest ma ei mäleta eriti midagi.
Aga ma sain vanaisa kella päris endale. Nüüd äratab see mind, kuni tuleb keegi, kes on liialt kärsitu, et suureks kasvada ja selle mulle pähe kukutab.