folkkokkuvõte

punaseks tõmbund taevas
seletab päikesetõusu valu
sünnitame koos
karjume koos
ja pärast peksame päeva vastu seina puruks
ikka koos

veed tulevad
ja järved upuvad
nagu ka need poolsada elutapjat
kes viina kõrvale vett ahmisid
liitrite kaupa
(mis tegelikult on ka minu võimalik tulevikustsenaarium)

vääksuv päevalaps
karjub tühjadel tänavatel
armastuslaule möödujatele
ja kitarr on häälest ära nagu muiste
aga keegi ei mäleta seda homme enam

esimesed õlled saab suhu kallatud
prügikonteinerite vahel oksendades
varvaste vahele satub eilne viiner
seda nimetatakse puberteediks
ja esimene pidu on peetud

kellaviietee on välja vahetanud
lähikontakt tulnukaga
(kes küll järele mõeldes oli päris osav)
suhkrut ja piima selles aktis ei pandud
ning lusikad ei kõlksunud

uued punakad kiired vaid pikendavad agooniat
verepirtsmete vahele satuvad klaasikillud
rummipudeli kaelalt

löön sest armastan
joon sest peied tuleb ju pidada
mahalöödud päeva auks

Täna on...

täna on selline päev
kus lips hoiab
paremale
ja naised jooksevad
minu eest ära
karjade viisi

täna on selline õhtu
kus näen enda neidu
teise mehe käevangus
tegude poole kulgemas
ja suvaline piff
ajab mulle roosat jooki peale
MINU valgele pluusile

täna on selline öö
kus genklubis on õlu otsas
ja muusika on arvestamatu
kuigi kõik tatsavad mu varvastel
tikkkontsadega
muusikarütmis

täna on selline öö
kus zavood on täis tundmatuid
ning tuntud on end kapsaks joonud
mõni kartul veel vaid veereb ringi

täna on selline hommik
kus mehed kastavad lilli
turnides emajõe kohal
suitsevad lillepotid
näitavad vaid suitsupausi
enne järgmist ämbrit

täna on selline hommik
et päike pistab juba varakult
kaste ronib läbi riide ihhu
paneb ebameeldivusest nihelema
ja hamburger jääb kurku kinni

täna on selline hommik
kus sa istud taksosse
tundmatu öökondaja
ning sõidad koju
mis asub eiteakus

mina saan päiksega sõbraks
oodates bussi maailma trepil

17.07.10

Udusulgsilmne hirvevasikas, kord palusid, et räägiksin natuke oma minevikust.
2007. aastal hakkasin hullumeelse kiirusega kõhnuma, aga samal ajal kasvas miski minus meeletu kiirusega. Hetkil, mil oma luukerekorjust voodil liigutasin, tundsin, kuidas trullakas peekonpõrsas minus rahulikult sõrgu sügab. Iga väljaoksendatud jogurtiamps oli lisakilo põrsa kuju võtnud üksindusele. Põrsas ruigas mõnust nagu oleks teda tärkavate nisade vahelt sügatud kui okendusvaludes vähkresin.
Kahe kuu möödudes suutsin vaevu seista, kõndimisest rääkimata. Ema kangutas lahti mu rotiuruna mustendava suu ja kallas sinna väikseid peekonpõrsaid tapvaid välismaa kemikaale. Keegi tookord ei teadnud, et peekonpõrsast on saanud kileda kisaga nuumsiga, kelle rasvunud nisad võnkusid igast jalaastest. Siga sõi ära maksa, kopsud, mao, soolikad, põrna, neerud ja maiuspalaks jättis tillukese peksleva südame.
Njämm, mõtles siga ja ilgete kantsude vahele mu imepisike, pidevalt kildudeks purunev ja siis jällegi end koguv südameke kaduski.
Nuumsiga väherdas rahulolust, lasi kogemata peeru ja limpsis veriseid mokki.

Vale pool

Istun möödunud rongis
Ning enesega tõtt vahin
Avastan peegelpildist
Et olen vale pool
Enesekaitse aktis
Saan hoope tuliseid
Ning sõnu külmi
Usust nõretavaid
Lootusest raskeid hoope
Jagan armastusega
Iseenda südamele
Infarktihetkes sirutan
Käe päikesele pihku
Ning rong peatub
Oleviku peatuses

öö...

Vihm sahistab salamisi
Meievahelises maailmas
Jättes veetriibud veerema
Näppude vahelt tühjusesse
Kokkupuutepunkt tühine
Hingeõhu piirimail
Ööd mööda möödun
Sinu enese elust
Jätmata sind külmetama
Alasti vihmapiisamerre
Vaid eneseligi hingepiinad tõmban
Hoian hetked hommikuni kinni
Et saaksid puhtalt minna
Uue päeva mõttetööle
Ning mina kaon
Koos koormaga
Järgmisse öhe

mu pehmete silmadega kallim

Mu valgete, udusulgjate, padjasilmadega kallim, kas oledki nii pehme või petad mind?
Tead, kui täna Sind nägin, tekkis mul meeletu soov heita su südamekujulisele madratsile ning toetada pea padjale, mida katab päevinäinud polosärk.
Muide, mu piimjassilmne kallim, mitmes olen, kelle häbenedes oma tuppa juhatad ja õrnalt lahti riietad. Panid ümber mu külmast kohmetunud keha selle räti, millest õhkub su suurepäraste niuete soojust. Mu kõhetu ihu, takused juuksed, kirvena lõikuvad puusad ja põlved tajumas neid niuete heledaid lakse, rätt kahe higise keha vahel, ühel udusulgsilmad, teisel silmad.
Kui ma suudleksid sind kord, kas ma suudlen ka su elukogemust, su kurbust (kas oled?), su lõbusat bravuurikust, su filosoofiaõpinguid.
Aga kui ma suudleksin su niudeid?
See rätt kõneleb tuhandeid araabiakeelseid jutte niuete plaksumisest siinsamas kevadkülmas Tartus.