Ma ei ime sind enam rindu. Ma ei saa, rind on täis, selles on valu, okset, iiveldust, hullust ja haigust. Pidid olema mulle õhk, kõikjal kohal. Pidid oma kätt hoidma minu kohal, kui see kõik juhtub. Kui juhtub nutt. Kui juhtub naer. Kui juhtun kukkuma (kas aitaksid mind püsti?)
Tegelikult sa oledki minuga. Ärkan rahutuna, silmad verised, ihu krampis, terve öö jooksid mu silme ees. Mu hommikupuder saab sinu näo, greipfruuditinktuurilaigud mu hommikumahlas meenutavad mulle su armast nina, mu hambapesu on mulle kallis.
Loengutes räägid sa mulle kirjanduse asemel armastusest või armastuse asemel meeletult armastatud kirjandusest.
Mu õhtud on sinu päralt. Need sammud trepikojas, ikka kaks astet korraga, sinu lääpatallatud jalanõudes jalgade sirutus üle kahe astme. Varjudes riietad end lahti ja poed mu kaissu. Ja ma ei karda enam. Ma pole kramplikult teki all ja ei köhi närviliselt, sest see tekitab omakorda köha. Ma ei tegele voodis autosugestiooniga, vaid tunnetan su noort värsket keha. Minu esimeste silmaümbruskortude, nugajate puusakontide, kirvena lõikavate põlvede, paberkuiva naha vastas. Ja ma ei mõtle sellele kõigele, sest mul on palju hingata, õhk on kõikjal mu kohal.
Sul on noor keha, sa oled hea.
Ma ei suuda sind näha kõikjal, ma ei taha, et mu tudengitatrapuder oleks sinu nägu. Ma arvan, et me peame kokku saama, see oleks vist ainuke hetk, mil ma sinut ei pea mõtlema, mil sinu nägu ei pea nägema, sest mina olen kui arhitekt ja sina mu Eiffeli torn.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment