Mu valgete, udusulgjate, padjasilmadega kallim, kas oledki nii pehme või petad mind?
Tead, kui täna Sind nägin, tekkis mul meeletu soov heita su südamekujulisele madratsile ning toetada pea padjale, mida katab päevinäinud polosärk.
Muide, mu piimjassilmne kallim, mitmes olen, kelle häbenedes oma tuppa juhatad ja õrnalt lahti riietad. Panid ümber mu külmast kohmetunud keha selle räti, millest õhkub su suurepäraste niuete soojust. Mu kõhetu ihu, takused juuksed, kirvena lõikuvad puusad ja põlved tajumas neid niuete heledaid lakse, rätt kahe higise keha vahel, ühel udusulgsilmad, teisel silmad.
Kui ma suudleksid sind kord, kas ma suudlen ka su elukogemust, su kurbust (kas oled?), su lõbusat bravuurikust, su filosoofiaõpinguid.
Aga kui ma suudleksin su niudeid?
See rätt kõneleb tuhandeid araabiakeelseid jutte niuete plaksumisest siinsamas kevadkülmas Tartus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment