Härra ja proua Tuvi elavad oma katusekorteris nagu kaks enesega rahulolevat amööbi.
Kui doktor Tuvi õpib eksamiteks, keedab proua Tuvi talle tassikese vaarikavarreteed, doktor ajab pea viltu, pistab noka tassi, kuristab heameelest ja teeb proua Tuvile tiivaotsaga pai.
Teinekord on jällegi proua Tuvil kiired ajad - vaja kaunis pitskleit Singeri õmblusmasinal kokku vuristada. Siis teeb doktor salamahti köögis kooki, segab tainast aga nii hoogsasti, et tillukeste kollaste pritsmetega on kaetud nii seinad kui lagi. Kook saab imemaitsev, pealt kuldpruun ja keskel tilluke lõunamaine murelipoiss Murjam.
Alguses Murjam lõugab hirmsas murelimurjamite keeles, aga lõpuks leebub ning nõustub kroonima kuldpruuni munakooki. Doktor Tuvi hiilib kikivarvul abikaasa õmblustoa juurde ning toksatab õrnalt nokaga uksele. Aga toast kostab ainult vana Singeri nurisevat turtsumist. Singer on väsinud ja keeldub valgeid kirsiõitevahuseid pitsitükke kokku õmblemast. Üle tuviproua põse valgub tilluke pisar ja veel üks ja siis nutab pisike proua nagu kastaks keegi kastekannuga herneid. Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hetke pärast ilmub ukse vahelt nähtavale murelipoiss Murjami säravvalge naeratus pigimustas näod, seejärel alles pisut ebalev doktor Tuvi. Murelipoiss Murjam ruttab otsekohe Singeri juurde, kõditab õmblusnõela, naljatleb niidirullihoidikuga, surub kätt tugijalaga ning vana Singer hakkab naeru puksudes tööle. Proua Tuvi võtab kirsivahuse pitskleidi ja lõbus Singer lausa laulab ta käe all.
Pärast söövad proua ja härra Tuvi diivanil kudrutades kooki, aga kõige suurema isuga on ikka murelipoiss Murjam, kes pressib munakooki lausa kahe käega suhu ja ise naerab, nii et suu tahab lõhki minna.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment