Mu kallimal doktor Tuvil on sess, seega ei tohi teda segada ning toas tuleb kikivarvul kõndida. Doktori sulestik on rääbakil, ammust ajast sugemata, jalanahk ketendab ning bahk vajab hirmsasti poleerimist. Kuna doktorit segada ei tohi, loen vaikselt köögis ajakirju. Ajakirjas Siidisaba kirjutati, et suhte värskendamiseks tuleb koos midagi ette võtta. Nagu öeldakse - mõeldud, tehtud. Õhtul rapsisin nokaga doktori kuue puhtaks, võidsime moodsa oliiviõli-kreemiga noka läikima, mina panin veel uued pärlid ka kaela.
Ooperimaja on kodust paraja õhulennu kaugusel, õnneks oli garderoobide aken lahti, lendasime sealt elegantselt sisse ning valisime parimad kohad: prožektorite vahel, suurepärase vaatega lavale.
KÕik oli ülimalt peen, Verdi oli teinud suurepärase töö, aga korraga kuulsin, kuidas väljendusrikaste aariate vahele piiksatab imelik flöödijoru. Doktori terav silm püüdis kohe kinni, et flöödimängija hüperventileeris. "See tähendab, et ajul pole piisavalt hapnikku ja tekib uni", ütles doktor. Midagi pidi ju ette võtma. Juba Tammsaare kirjutas hakkajatest eesti naistest. Libistasin jalad pugu alt välja, lendasin loodetavasti märkamatult orkestriauku ja lõin suikuvale flöödimängijale nokaga pähe. Flöödimängija virgus kui mesilasest nõelatult ning proua ja härra Tuvi said "braavo"-hüüete saatel ooperimajast koju lennata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment