Sa ajad mind hulluks, sa teed mu haigeks, sa otseses mõttes tapad mu sees igasuguse liikumise, sa oled minust teinud vigase ja invaliidi. Minu päevadest on saanud riismed, tundidest praht, miski ei loe. Ja sa oled ikka edasi. Palun, minu nimel, tee midagi, kao kuhugi ära, uputa end ära, mine maailmaotsa ja karju seal kellegi teise peale. Lõika ennast tükkideks ja heida need koertele ette. Jumala pärast, lase mul elada. Kas mina, kes ma tulin su ette, alasti nagu ma olin, kas mina, pean vaatama su irvet, seda ila, mis niriseb su mokkade vahet. Seda mäda, mida kutsutakse sõnadeks.
Kui ma juba hull pole, siis sinu kohalolu kisub must päevavalgele kõige pakesema pori, mida muidu nimetatakse "kliiniliseks".
Kui ma 4 päeva pärast veel elus olen, siis on see vaid hingitsemine, vegeteerimine, kas suudan veel käte värinal millegi järgi haarata.
Kuidas võis mu tunne sinu vastu kõige suuremaks vihkamiseks areneda.

Teine kiri iseendale

Kirjutamata tõde helgib öises taevas ja naerab mu üle. Hammasterida kui linnutee sihitus. Sinu kingitud roos ootab aega, mil langevad kõik ta lehed ja okkad, keegi ei viska teda enne minema. Enne kui ta on vaba kõigest üleliigsest. Tähtis oli kinkimine, mitte see, mis ma toa nurka seisma panin.
Öised lubadused kaovad koos päikesega, hommiku kohv peseb su huulte maitse mu huulilt.
„Kas sa suhkrut ka tahad?“
Nii argine kõne, argine olek, kaugustes kompimine. Oleme tagasi seal, kus olime hommikul- sõbrad, tuttavad, lihtsalt inimesed.
„Ei...“

tõehetk

Ja kodu tal on pimedas, väljas ja kõrgustes. Kodu on tal kõikjal, kuhu silm tal eksleb. Ta on otsija, kes on kaotanud otsitava ja selle mõtte. Ta on teel eikuhugi ja vahel tuleb ta eikuskilt, märkamata seda. Ta otsib kinnisilmi avatud mõtteid, silmalaugudele joonistatud silmad vilamas öövalguses.
Tee peal olemise valu ja rõõm segavad ta meeli ühtlaseks supiks.
Ta otsib seda õiget hetke, kus kõik oleks ilus, et anduda õnnele. Tahes tahtmata viivad kinnised silmad ta hirmuga kaasa ja ta kaob. Võtab varnast mantli ja surub mütsi pähe ning astub külma talve kätte- asub jälle teele. Uut hetke otsima, uut hinge otsima, uut end otsima.
Kahetsus ja valu käib ta südamest läbi, kui möödunud tee virvendus ei lase tast lahti. Kui ta jätkuvalt näeb möödunud teed enda kõrval looklemas, kurvalt ja nukralt.
Tal on ikkagi uued teed, sest nii on õige. Vahel ju on...

Malack-al-haq