Roiskuv suhe

See kaunis ja nõtke olevus kui noor hirvevasikas, kes mind kättpidi teatrisse ja kohvikusse talutas on nüüd vana peer, kes röhitseb valjult. Olgugi, et hammastele on kivistunud kollased randid ning habe nädal aega ajamata, peab vastav isend, kelle vastu ma hetkel suurt jälkust tunnen, ennast superisaseks ning lausub: "Ma pean ikkagi endale vist uue tüdruku otsima."
Mulle tuleb alati köhahoog või pissihäda peale, kui ma näen teda enda poole tulemas, käed laiali ning veri munnis.
Põgenen tema eest nii palju, kui suudan. Vahest muudan trajektoorigi ning ükskord pidin terve pärastlõuna ekslema, sest sattusin totaalselt tundmatusse tänavarägastikku.
Tegelikult ei tule mul meeldegi, kunas ta viimati oma riideid pesi. Sokid ning aluspüksid peaksid vaakumkotis juba kergeid mädanemismärke näitama.

käpad

Sammud kajasid pilkases koridoris mulle vastu ja lamp vilksas sammude taktis. Viienda korruse rahvas norinal magas, seitsmendal korrusel oli kuulda peomeeleolu, kaheksandal keegi kellegagi armastust jagas ja üheksas oli vaikusesse uppunud. Avasin raginal ukse ja tahtsin hüüda.
„Hei, ma olen kodus!“
Sõnasabast sain kinni haaratud ja huultele tekkis vaid vaikne hei, millele vastasid valged käpad mu ketsi ninal ja hulk valgeid karvu mu püksisäärel. Tegin paar pailiigutust, et käivitada tema mootor ja tunda, kuidas üksindus nurkadesse varju hiilib. Tulesid ma põlema ei lülitanud, sest kurkide kasvamiskuma on niigi minu tuppa tunginud ja pimedust nagunii ei ole minu juures kunagi. Ma igatsen pimedust ja seda, et ei näe iseennast.
Avan külmkapi ja valgus silmi värvikalt kõrvetab. Tühi nagu minagi. Haaran alumiselt riiulilt pooliku kassitoidu. Teen nurrumasina õnnelikumaks, panen ka uue vee ja krõbinaid.
Homme peab poodi minema ja ka tööle peaks tagasi minema. Aitab küll sellest varjus käimisest ja enese uputamisest. Edasi tuleb elada. Ja kass tahab elada. Ta vajab toitu. Mina vajan ka toitu, aga seda ei müüda poes.
Avan akna ja lasen suurema koguse valgust tuppa ja sellele lisanud ka karge sügistuul. Seisan ja vaatan välja, kus kunagi ei lasta tulesid ära. Kogu maailm on kollane ja üksindus hiilib nurkadest aknale.
Ma astun
Tema astus
Ma astun
Järgi.

Kass limpsis kausi puhtaks ja otsis peremeest, keda saaks koos paari portsu valgete karvadega tänada. Kelle rinnale end kerra tõmmata ja unistada sellest, et varsti oleks jälle suvi ja ta võetaks maale kaasa, kus oleks veel kasse ja p ä r i s hiiri. Kass märkas vaid lahtist akent ning seda, et mitte kunagi varem pole siin nii pime olnud. Kollane kuma oli kustunud.

Miks ma peaksin pleierile uued kõrvaklapid hankima

Ükskord sõitsin oma uue vana rattaga ja porilaua kruvi kadus ära. Ainus saadavalolev kinnitusvahend oli kõrvaklappide juhe ning pärast seda olen totaalses pimeduses ja kusjuures see juhtus juba septembri alguses. Täna tundsin erilist vajadust muusika ja mis peamine, eraldumise tarvis. Tulin hommikul odava bussiga Tartusse, jah, selline on ka olemas ning hoidsin visalt kotti kõrvalistmel, et mõni joodik või hullumeelne minu kõrvale ei istuks. Seevastu istus paks vanamammi, kes hingas suure kärinaga, mis minus, kui haigustepelgajas tekitas üsnagi suurt ärevust. Katsin käed kõrvadega, ei midagi, kärin jõudis minuni ja tekitas ärevust, mis ei ole sugugi hea esmaspäeva hommikul enne kooli. Tahtsin toppida salvrätikutükke kõrva, aga mul polnud isegi vana salvrätikut, sest nohu sai mul jumal tänatud! kahe nädala eest läbi ning kõik taskurätid olen minema visanud. Võitlesin kärinaga terve tee Tartuni ja siis paks proua pressis kiiruga maha. Ega tal ise oli küll ükskõik, kas ta tekitab kelleski neuroose või ei.
Mina vajaks uusi kõrvaklappe.

Suhtesegadus mu peas
Hinges liblikas seina vastu lendas
Kõhus neid pole enam üldse
Hirm nad kõik kinni püüdis
Pani puuri ja viskas talve
Kevad suri mu silme all
Suvi ja sügis jäid hoopis vahele

Sa läksid juuksed sassis
Hommikupäikese all

Mina jäin
Kohvitasse pesema
Koristasin meie kõik jäljed
Ja heitsin end JÕKKE

Folk

Ma kaotasin ära oma kollase päevaraamatu
Kaotasin selle neiu käte vahele
Kes ei märganud
Kadumise vargset lähenemist koidu eel

Laotasin end tema huulte vahele
Kuid kaotsi läks ta
Koidu kihava pilgu all leidsin
Ütlesin õpetussõnad


Hoia naistest eemale!



Ja läksin

ning

Päike tõusis mu selja taga.

täna ei ma taha

Täna ei ma taha
Katet oma akendele
Täna tahan näha
Mis toimub öövarjus
Tunda kuidas kuu piilub
Mu pool paljast keha
Aimata enese vajalikkust
Enne hävitavat eha
Suudelda tuulega võidu
Mustavaid pihlakaid

Kuid sa tuled ja varjad
Kõik
Oma mõttekardinaga

Armukadedus.

...

Vihmasabina hetkeline vaikus ja loojuvate tähtedesadu hommikuvaikuses. Puud on longu vajunud, tervitavad meid aupaklikult, seljad küürus ja lehed veest tilkumas nagu oleks nad just lõpetanud nutmise.
Soo hambutu naer mägede vahel.
Jah.
Nii lihtne on ära kaduda iseenda eest.
Linnud vaikivad, sest vihm on sõnad nende suult võtnud. Meie südamed vaikivad, sest nad kuulavad vihma tiibade sabinat.
Üksindus hullab meie saabastes ja soovib lootuse piinlevat lõppu.
Tahaks haarata õhku, kuid seda peab ühiskond vääraks, jään ahmima puude nuttu ja aupaklikku kummardust.
Sa tead, et ütlemata sõnad söövad mu hinge ja jätavad alles vaid võitleva üksinduse.

Tõotan vaikida
Ka edaspidi
Sinu
Nimel