B

Tuli ikkagi kustus, sügiseses vihmas. Põlema läks lamp tänavalaternas. Lootus. Päh, päh ma ütlen.
Laulusalmid kajamas kõrvus ja näpp puudutamas... õhku.
Pimeduses vilksamas õhk, tasside kõlksatus ja aja hetkelisus. Auhind tehtud tegude eest, kätte saamatu peaauhind. Püüdlus iseenda poole.
Kollane maailmapilt südaöises Tartus. Õhk, jah, õhk kõnnib tänavail. Mina koos temaga, ühte sammu astudes. Vahel komistades, kuid kukkuda pole veel vaja.
Kaelas rist, mis pattude eest antud. Mina ju pole süüdi, see pole minu teha.
Kuid rist on ikka raske, liiga raske minu jaoks...
Annaks alla!?