A

Mõttemaailm avarusi taga ajamas. Otsides tõde ja julgust. Homsest kardan kui tuld, mis kunagi ei kustu.
Sügis on, kevad on möödas.

Avastuste retkel istumas toas, kus aeg ei jookse, vaid lonkab teeveeri pidi. Kui ma nägin, siis ma ei pannud tähele, kuid nüüd avastan sind veelgi lähemal kui hetkeid tagasi.
Tähevalgus, näita teed!